See on vist siis näide popluulest, kuhu siis koondatud muuhulgas laulutekste ehk siis mõju põhineb suuresti autori isikupäral (nt Trubetsky, Chalice, Tamme, Pehk) - antud juhul pole mul küll aimugi, mis muusik see EiK õieti on, kuivõrd pole teadlikult kuulnud midagi.
Eks raamatu lugemise mõju oleneb tihti ka kontekstist - peale head lugemiselamust ei saa see kuidagi kohe korduda, siis üldiselt valingi järgmiseks midagi lihtsat või suvalist, et lugemispohmell poleks nii kole. See raamat järgnes kohe Marie Ojamaa intensiivsele loomele ja noh, selle kõrval … on see raamatudebüüt üsna üheplaaniline egotripp, kus luulemina ei esita just põletavaid küsimusi, küll aga oma minakogemusi elust (muidugi, üldiselt luule ongi selline).
Goodreadsi mõnest lugemiskogemusest võiks arvata, et tegu on mingi nüüdse kahekümneliste põlvkonna kogemusega, siis jumala eest, seda on raske kritiseerida. Lihtsalt kui seda teksti lugeda puhtalt lehelt, siis esteetiliselt pole siin midagi huvitavat. Aga jah, põlvkondlik värk jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar