06 märts, 2023

Andy Weir: Marslane

 


Kui see peakangelane oleks normaalne inimene, poleks mingit raamatut.
No hea küll, kui see peategelane oleks küll astronaut ja botaanik ja mehaanik, aga natukenegi inimese moodi psüühikaga, poleks sellist raamatut. 
Teos on järeleandmatult, põhjalikult ja üleni optimistlik. Igale murele on lahendus, iga probleem lahendub, kui ainult mõte ja käed tööle panna. Kui sul on näljasurm silme ees, hakka Marsil kartuleid kasvatama, isegi kui tead, et ka kartulid ei hoia sind vajalikku aega elus. Kui su elupaik õhku lendab, paranda see ära, kui sul on sealt materjali vaja, lõika puruks ja liimi pärast teistmoodi kokku. Kui üks sond stardil rikki läheb, on hiinlastel varuks teine. Kui oled aga ise piisavalt pingutanud, veab ka muidu ning probleemid lahenevad. 
Väga ... ameerikalik vaade asjadele. 
Väga ebarealistlik, ütleksin omalt poolt. 
Kui nii võtta, siis on tegu ulmeraamatuga juba ainult asja selle külje pealt vaadates: et sõidetakse kosmoses ringi, et enamik tegevust toimub Marsil ja et skafandrid ja kulgurid on teema, on pisiasjad-pisiasjad. Isegi naljasooneta tõsimeelsed pühendunud naised ja nürimeelselt emotsionaalsed vanemad on ainult veidi ulmelised. 
Et kõik probleemid lahenevad, kui aga pealehakkamist jagub, on otseselt fantastiline. 
Peategelase mõttemaailm on umbes sama fantastiline - tal ei ole mingeid ärevuse- depressiooni- või üldse vaimseid probleeme. Ta on nii tasakaalukas, et see tundub mingi äärmusliku nürimeelsusena juba. Rebib aga kildu ja naeratab elule vastu.


1 kommentaar:

Oop ütles ...

Ja loomulikult peab inimene selleks, et osata kartuleid kasvatada, olema botaanik. Samas on eestlasele kaugelt näha, et autor oma lapsepõlved kartuleid mullanud ei ole.