Hiljuti olen seda romaani lugenud, aga
nüüd tõlgituna üle lugedes ei mäletanud sisust midagi. Teksti
võiks nimetada arenguromaaniks, ainult et veidi harjumatus võtmes –
nimelt elab mingilaadse arengu läbi Ramon Espejost tulnukate poolt
koostatud kloon (tulnukad tegid Ramon Espejost klooni, kes...
areneb?). Ja õige Espejo... tema osutub kloonile tülikaks (või
noh, arusaadavatel põhjustel tahtis tulnukate poolt jälitatav
Espejo oma kloonist vabaneda). Eks paljudes inimestes leidu midagi
head või õilist, kui vaid inimene leiab endas jõudu selle
avanemiseks (see on muidugi igati naiivne arvamus jne).
Lugu ulmepõneviku laadis – Espejo
tapab kõrtsitüli käigus ühe rikka ülbiku, peab seejärel linnast
põgenema uurimata metsikutele maa-aladele (ta ametiks ongi
planeedilt maa-varade otsimine), kus satub peale... peidus olevatele
tulnukatele. Kes või mis need täpselt on, pole teada – ühegi
senituntud tulnukarassi esindajad küll mitte. Ja siit jaguneb lugu
kaheks – Ramoni ja klooni põgenemine ja juhtumised kolkaplaneedi
ürgses looduses. Tagaajamine, võitlus metsiku kiskjaga, parvega
mööda jõge pagemine, Ramoni ja klooni pingelised suhted. Ning
seejärel intriigid nende tulnukatega, kes tahavad teada peitunud
tulnukatest, keda otsitud ehk tuhandeid aastaid.
Tekst on tempokas, kangelane elab üle
nii füüsilisi kui vaimseid madinaid. Vast üle keskmise ulmeromaan
(seda hämmastavam, et esimesest lugemisest ei mäletanud praegu
midagi, ometi vähem kui kaks aastat tagasi postituse teinud).
lugemissoovitus
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar