Masendav lühilugu universumi lõpust –
kosmose ja tähed õgib endasse must auk, mille vääramatu
ligitriivimine äkitselt avastati. Ja Maani jõuab see õgimine 14.
oktoobril. Lugu siis kulgeb kahe naise vestlustes, oodatava sündmuse
avastanud astrofüüsikust tütar ja tema pensionärist ema, kes
peale hiljutist leseksjäämist on asunud aia eest hoolitsema. Tütar
käib tal külas ja maailmalõpp läheneb vääramatult. On jaanuar,
on juuni, on oktoober; lilled tärkavad ja närtsivad ning musta auku
kaob taevalaotusest üha rohkem tähti, peagi ongi Linnutee silme
eest läinud. Aegajalt võetakse kosmosest vastu selgusetuid
signaale, mille uurimisega aga pole aega tegelda – selge see, et
viimastel kuudel eelistavad inimesed muud teha kui kohusetundlikult
tööl olla. Ja ongi 14. oktoober ning korraga õgitakse minutite
jooksul Päike taevast, ema ja tütar lähevad käsikäes pilkases
pimeduses maailmalõpule vastu, ning enne lahustumist sosistab ema
nende kosmosesignaalide tähenduse. Selline rahulik kolelugu, kurb
mis kurb.
ulmekirjanduse baas“It's all to do with dark energy. It's like an antigravity field that permeates the universe. Just as gravity pulls everything together, the dark energy is pulling the universe apart, taking more and more of it so far away that its light can't reach us anymore. It started at the level of the largest structures in the universe, superclusters of galaxies. But in the end it will fold down to the smallest scales. Every bound structure will be pulled apart. Even atoms, even subatomic particles. The Big Rip.” (lk 302)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar