Vast seni kõige tüütum Pelevini
romaan (mälu järgi polnud “Libaloomgi” suurem lugemisrõõm).
Kui lugedes jälgid leheküljenumbreid, et näha kui palju on veel
teksti lõpuni, ja tunned tuska, et miks see kõik nii kaua aega
võtab, siis... jah.
Võibolla see tekst imiteerib
tekstiredaktorit, millega seal kolmanda aastatuhande Big Byzis
avalikkusele tekste vorbitakse, ja sellest siis selline... lõputu
jama ja loba ja targutamine ja hämamine, mis muudab raamatu
lugemisel aju tardunud süldiks. Pool teksti on peategelase
tehisnaisest ja sellega jamamisest. Kuidas tehisnaise suhtuda. Mil
viisil see suhtleb omanikuga, milliseid mõnusid ja valusid ta oma
tarbijale pakub. Milline on üldse erinevus inimese ja tehisinimese
vahel, kumbki pole tegelikult oma saatuse sepp. Et noh... jaa. Juba
esimesed sada lehekülge arutelusid muudab selle teema enam kui
tüütuks, see pole kokkuvõttes muud kui autori soov lugejaid
raputada, pakkuda neile (mõneti turvalist) perverssuste ja jälkuste
maailma. Mitte et ma vankumatu moraalijünger oleks, aga selline
lõpmatu tampimine on lihtsalt tüütu.
Kui järele mõelda, pole Pelevin oma
romaanides kunagi suuremat loo jutustajaks. Ta pistab tegelased
situatsioonidesse ning seejärel nüpeldab neid, vahel kuni verest
tühjaksjooksmiseni. Ja see kõik muidugi looritatud tugeva
müstitsismi vürtsiga. Iseenesest midagi toimub kogu aeg, aga see
oleks lugejale nagu katseklaaside uurimine – toimuvad katsed, mil
mõni erandlik (või vastupidi – midagi üdini labast või
argitobedat) situatsioon on taasloodud katsejälgijat selge
õrritamissooviga võtmes. Et oleks, millega vastuvõtjat ärritada!
Nii ka siin romaanis on tegevus justkui
vati sees, peamine on Pelevini lõpmatu möla. Romaani teine
jutustaja (seda küll õigemini tehisnaisega jamaja suu läbi) kogeb
niisamuti selle maailma metafüüsilist külge, mis on Manitu ja
blablabla – kuidas see lugeja kogemustega tänasest maailmast ja
selle võimalike arengutega kokku kõlksub, milliseid huvitavaid ja
ärritavaid sünapse see lugeja kogemustes torgib. Kõik kokku on
nagu kollane esoteerilisemaiguline ilukirjandus. Tahtmise korral
annaks selle peal igasugu mõttevilju küpsetada, aga kui autori
konstruktsioonid tunduvad õõnsad, ega siis pole suuremat tuju
pliidi all tuld hoida.
Ehk olen ignorantsuses ebaõiglane
romaani mitmete võimalike väärtuste osas, kuid see lugemine läks
siis sedamoodi ja ei ole tahtmist rohkem kirjutada. Mulle tõesti ei
meeldi raamatute kohta halvasti öelda, üldiselt pole raamatute
kirjutamine mingi naljaasi (no on muidugi konveiereid jne, aga kui
palju sa seda saasta ikka loed), aga vahel viskab mingi jura üle.
“Kuid inimestele jäi hästi meelde, et sõjad algavad siis, kui uudised ja filmid vahetavad koha. Ning ellujäänud otsustasid need ühendada, et äravahetamist enam kunagi ei toimuks. Inimesed otsustasid luua “filmuudised” - universaalse tegelikkuse, mis ühtse soonena kulgeks läbi reaalsuse ja fantaasia, kunsti ja informatsiooni. See uus tegelikkus pidi olema kindel ja igavene. Ehe nagu elu ise ja niivõrd ühetähenduslik, et mitte keegi enam ei suudaks seda pea peale pöörata. Selles pidid kokku sulama inimolemise kaks energiat – armastus ja surm –, mida on kujutatud just sellistena, nagu nad tegelikult on. Nii tekkisid snafid – ja algas postinformatsiooniline ajastu, milles me elame.” (lk 179)
"“Kas teie usute revolutsiooni?”
Andrei-André vaatas teda ähmase vanamehepilguga.
“Ära sa, poju, seda kaamerate ees ütle, kuid enda tarvis jäta meelde – kõik revolutsioonid eranditult lõpevad meie Urkistanis vere, sita ja orjusega. Sajandist sajandisse muutub ainult nende osakaal. Ja vabadus kestab täpselt nii kaua, et jõuaksid kohvri pakkida. Kui on, kuhu sõita.”" (lk 370)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar