Olen jõudumööda lugenud eesti keelde tõlgitud jaapani kirjandust enam-vähem tõlkimise järjekorras, käesolev siis nimekirjas kaheksas. Ja kui aus olla, siis mõnes mõttes oleksin nagu ühe väga
pika fantaasialoo kaheksanda köite juures, sest kuigi erinevad nii stiilid kui
vaatenurgad, siis taustaks rullub mosaiigikillukeste kaupa lahti ühe päris
riigi aja- ja ühiskonnalugu kirjanike silme (ja elude) läbi ... Seekord siis
umbes 1950ndad Jaapanis, Tokios.
Peategelane Kazu
on end vaesusest ja rentslist ülestöötanud 50-aastane naisterahvas, kes jõudnud
jõuka restorani/peomaja omaniku ja perenaise staatusesse on eluga vägagi rahul,
arvamata, et ta veel enamat võiks tahta. Ta teeb tööd, mida oskab ja armastab,
omab täielikku vabadust oma asjade korraldamisel ning tema imetleda ja jalutada
on restorani imekaunis ja hoolitsetud aed. Ent siis juhtub, et üks määrdunud ja
kulunud kraega vanas ülikonnas vana saadikukõbi äratab temas naiselikud tunded
(„Kas tal siis tõesti pole kedagi, kes tema eest hoolitseks?“) Tegelikult näeb
see mees muidugi siiski ka igati aristokraatlik ja väärikas välja, et ma ei
levitaks siin eksiarvamusi, et särgikaelus määravaks sai.
Kuramaaž on
selline parajalt jaapanlik – Noguchi tegeleb enamasti vaikimise ja tähtsust
täis olemisega ja Kazu peab siis aga jutukas ja ahvatlev olema. Seda, kui
kaunis ja veetlev Kazu hoolimata oma aastatest on, mainitakse ja kirjeldatakse
mitmelgi korral ent ülemäärased intiimsused pole ei kombeks ega sobiks ka kirja
panna, ma arvan. Näidatakse ka abielu varjupoolt ja seda, et naine olla polegi
alati nii tore – ikka võib oodata, et saad mehe käest riielda, kui tollele ikka
miski väga ei meeldi, võib peksagi saada ja koduaresti võidakse panna. Kazu ei
lase end sellest kõigest küll vähimalgi määral heidutada, nii need ilmaasjad
juba käivad. Ja kui Noguchi valimistel kandidaadina üles seatakse, siis on
kumbki abikaasa kirega oma asja juures. Kazu paneb mängu kogu oma raha,
energia, ande ja organiseerimisoskuse, et mehe kampaaniat läbi viia (sealjuures
muidugi riskides riieldasaamise ja muuga, sest ega’s Noguchi seda kõike ometi
piisavalt väärikaks peaks) ja Noguchi pühendub esinemistreeningutele ja kogu
hingejõust oma veendumustesse uskumisele.
Kogu see
valimiste kampaaniatrall on jällegi ülimalt ... kodune. Sest, noh, näib, et juba
viiekümnendate lõpus oli Jaapan (Ameerikalikule) demokraatiale küll täie rauaga
pihta saanud ja need universaalsed põhimehhanismid on tänini igalpool ikka
samad. Kazut tabab lõpuks ka valgustus selles osas, millist rolli ja tähtsust
omab RAHA. Arvata võib, et Mishima tagamõte selle kirjeldamise juures oli ehk
tülgastus kogu selle autu käitumise osas, ent praeguseks oleme kõik juba sellega
harjunud ja nagu näha siis ega tollalgi õnnestunud „pööblit“ enam vanade
väärtuste juurde tagasi meelitada – ma kahtlustan, et kui lihtrahvale
hääleõigus anda siis ei kipu nad kuidagi aristokraatliku korralduse suunas
tagasi hääletama ;)
Üheks oluliseks
taustmotiiviks Kazu abiellumise juures on väljavaade saada pärast surma kenasti
koht perekond Noguchi hauaplatsile, sest muidu poleks temal kui üksikul
perekonnata naisterahval lootustki heasse kohta maetud saada ning keegi ei käiks
tema hauda samblast pesemas ning ohvriande toomas. Nt konfutsianistlikust
mõtteviisist lähtudes on see vägagi oluline punkt! Ning ka Kazul ei ole see
mingi ekstravagantne kiiks vaid täiesti valiidne mure.
Lõpuks jääb
lugeja otsustada, et kumb on kaalukam kas karjäär ja rahuldustpakkuv maine elu
või igati väärikas hauakoht, mille eest tulevased põlved hoolitseda saavad. Võimalik,
et tänapäevase lugeja ja Mishima seisukohad lähevad lahku, aga võimalik, et ka
mitte. Sest see lugu põhineb päristegelastel – autor kaevati tollase Jaapani
eksvälisministri Hachiro Aruta poolt eraelu puutumatuse rikkumise eest edukalt
kohtussegi ja puha. Väidetavalt olevat see avaldanud summutavat mõju
satiirižanri arengule Jaapani kirjanduses...
Ja eelarvamustest
– mul võis ju seoses autori hilisema dramaatilise enesetapuga eelarvamusi olla,
aga raamatu lõpust võib lugeda, et „Praegu elab Yukio Mishima Tokios.“ Mul
tekkis nüüd tunne, et olen eksinud ajarännu reeglite vastu ja inimest
tagasiulatuvalt tema surma tõttu diskrimineerinud ... nii vist ei ole ilus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar