Helvi Jürisson – Sputnikute nääriöö (1967)

Künkal seisis tähetorn -
üksik, unine ja morn.
Nääriöösel onu Ploom
oli valveastronoom.

Ohjaa, midagi sellist tuleks ikka lugeda, kui soov reaalsust rikastada. Et siis nääriööl toimub järjekordne asjade mäss ehk sputnikud teevad nääride pidamiseks end kohustustest priiks (lapsed võivad ja nemad ei või?).

Äkki eetris kostis: “Piiks!
Sputnikud, end tehkem priiks!
Näärid tuleb vastu võtta.
Kes nüüd saab, see siia tõttab!”
Kajas vastus: “Mis siis muud -
mingem, vennad sputnikud!”

Nojaa, toimuski pidu ehk sputnikud said kokku ja nääriöisele Maale saabus kosmoseteabe asemel...

SPUTNIKUTE NÄÄRILAUL 

Ei,
    ilmaruum see pole tühi,
                                      tühi,
kui koos me peame nääripühi,
                                            pühi,
kui kapsel soe meil sõpru leides,
                                                leides,
ja paisub rind meil patareidest,
                                             -reidest.
Ei rebi Maalt meid käsuniidid,
                                            -niidid,
sel ööl meil ühised orbiidid,
                                         -biidid,
ja kuulake kõik jaamad,
                                    jaamad,
                                                jaamad:
meil ühised ka arusaamad,
                                        -saamad!
Me soovime, et aastal uuel,
                                         uuel
Maal linnanööbid säraks kuuel,
                                               kuuel,
et mandreid paitaks leebed ilmad,
                                                   ilmad,
ja et kui tähed säraks laste silmad,
                                                   silmad!
Nüüd hüvasti! Taas töö! Taas kosmoseprognoosid,
                                                                            -noosid,
                                                                                        -noosid,
nii head, et Kuulgi kasvada võiks roosid,
                                                             roosid,
                                                                        roosid,
piuu ... piiks ... stopp.

Elagu sõprus. Ja kui vahvad on Soansi illustratsioonid, muidugist.

Rahvalik ravitsemine ravimtaimedest (1991)

Et slaavi teadjainimeste rahvalikke tarkusi. Mida küll proovida ei sooviks. Aga keegi kindlasti proovib. Ei tea miks.

“Rahvalik vahend tugeva külmetuse puhul
20g koirohtu panna vähemalt 24 tunniks seisma 0,5l viinaga. Mida kauem seisab, seda tugevam toime. Doos oleneb indiviidist. Tavaliselt 50-100g 3 korda päevas enne sööki ja enne magama jäämist.
Immutada villane riie äädika, oliivõli ja kampriga (võrdsetes kogustes võetuna), panna ööseks vastu rinda. Riivitud mädarõigas panna selja tagant vastu kaela. Raputada kuiva sinepipulbrit sokkidesse. Vahend on lihtne, rahvalik.” (lk 12) 

“Vahend pinnu kättesaamiseks
Määritakse paksult pinnu ümbrust kasetõrva või vaiguga, mähitakse ka tökatine lapp ümber haige koha. See mõjub ka siis, kui pind on juba üle kahe päeva nahas olnud. 15-20 min pärast on juba pinnu ots väljas ja seda võib pintsetiga eemaldada. Ükskõik kui suur ka pind ei oleks, saab selle ikkagi kätte.” (lk 14) 

“Rahvalik vahend oksendamise ja mürgituse korral
Kestva oksendamise korral kasutavad vene ravitsejad viina soolaga. Tuleb raputada viina sisse natuke soola ja siis ära juua. Seda peetakse kindlaks vahendiks oksendamise vastu. Sageli eelneb oksendamisele toidumürgitus – näiteks konservidest, marjadest jt. Parim tulemus saadakse juues vaheldumisi viina-soola ja apelsinimahla iga 15 min tagant (1 apelsin korraga). Väga tugeva, ohtliku mürgituse puhul tuleb kohe pöörduda arsti poole.” (lk 18) 

“Universaalne vahend juuste väljalangemise vastu
1 spl kastoorõli segatakse ühe ampulli “D” vitamiiniga, mida hõõrutakse peanahale seni, kuni nahk hakkab punetama. Ravida kolm päeva. 4-ndal päeval pesta juuksed kahe munarebuga. Pidada päev vahet ja korrata protseduuri. Sageli juba pärast kolmandat ravikorda ilmuvad isegi vanale kiilaspeale õrnad udemed.
Juuksed muutuvad paksemaks, kinnistuvad, saavad ilusa ja terve väljanägemise.” (lk 21) 

“Vahend unetuse vastu
1. Sibul, kasutatuna suures koguses, annab tugeva tervisliku une.
2. Kaukaasia teadja soovitavad juua unetuse korral 2 klaasi kitse- või lehmapiima enne magama heitmist.
3. Hommikul, lõunaajal ja õhtul enne magamaheitmist panna laubale rukki- ja nisuleivasegu, millele lisada peeneks hakitud värske või soolatud kurgi tükikesi, hapupiima ja savi.
4. Juua moonipiima 6 korda päevas 1 napsiklaasi täis.
5. Enne magamaheitmist seista 3-5 minutit põlvini leigis vannivees.” (lk 22)

Ingvar Luhaäär – Vormsi (1968)

Luhaääre (vist) varase perioodi üks loomekülgi, milles puudub igasugune tantra ja tšakra ja kuvand kannatavast geeniusest. Ja see on, võiks öelda, värskendav (muidugi pole ma tuttav sümbolite või metafooride jms võlumaailmaga, kes teab, mis siin tegelikult väljendatakse?).

“Kui nüüd mandrilt tulnud turist on Hullo lahe lainetes teetolmust vabaks saanud, võib talle olla toredaks ajaviiteks otsida siit lähedusest kõrgete sangleppade, kaskede ja tiheda padriku vahelt saare kõrgeimat tippu – 11,9 meetri kõrgust Rumpo mäge.” (lk 9-10)

Võibolla on tegemist parteilise karistusega, mis sundis Luhaäärt selliseks tööks. Ei tea! Ja ometigi, tekstis leidub vaat et nõukogudevastaseid mõtteid.

“Mõisnikud ja nende järeltulijad säilitasid küll sajandite vältel esivanemate keele, kuid neilegi oli isakoduks Eestimaa – nad olid muutunud siin nagu uueks väikerahvuseks, maad hõreda võrguna katvaks parasiitrahvuseks. Selliseid võõraid etnilisi gruppe on meie aladel olnud teisigi, ajuti on paistnud, et nad eestlaste, maa põliselanike olemasolule lausa ohtlikuks saavad, kuid siiski on neil varem või hiljem tulnud laialipillatuina hoopis kaduda.” (lk 18)

Ise olen korra Vormsil viibinud 80ndatel (huvitav teave muidugi), siis jäi saarest üsna troostitu ja suvine mulje (no tõepoolest). Aga noh, viks tutvustav raamat.

Liidia Martinsoo – Paide rajooni Lenini ordeniga “Estonia” kolhoos (1980)

Brošüüri on välja andnud selline huvitava nimega asutus: Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Informatsiooni ja Juurutamise Valitsus – mida see juurutamine õigupoolest tähendab? Selge see, et propagandatalitus, aga no mida nime.
Huvitav, kas tollal tehti piimaveiste kunstseemendamist või lastigi tõupull lehmade kallale, igatahes vaadeldaval kolhoosil on “karja toodanguvõimet tunduvalt suurendanud” punast tõugu pull Leitu, kel 186 tütart (lk 10). (Lisaks siis teadmata arv mahalöödud pullvasikaid?)
No tegelt mis sellest raamatukesest ikka rääkida, tehti põldu ja kasvatati kariloomi ning teeniti nõukogude tingimustes kopsakalt raha. Paistab, et sel ajal taheti liikuda “Estonias” mineraalväetistelt tagasi rohkema sõnniku kasutamisele (lk 4). Kolhoos asutati nagu ikka peale märtsiküüditamist ja huvitaval kombel tollal valitud artelli esimees Marrandi oli veel 1980. aastal kolhoosi esimeheks (lk 3). Niipalju siis agraarteadmistest.

Raamatu kaanepilti netist ei leidnud – no seal on ülaosas pilt põlluäärsetest kaskedest ja allpool siis pealkiri eesti ja vene keeles.

Gilbert Keith Chesterton – Saladuslik aed (1990)

“Nad tõstsid elutu keha ettevaatlikult tolli võrra maast, ja kõik kahtlused ta surma tõelisuses hääbusid korraga ja kohutavalt, sest pea kukkus otsast. See oli kehast täiesti lahus. Kes ka ei olnud läbi lõiganud mehe kõri, oli ta sama teinud ka kaelaga. Isegi Valentin oli pisut kohkunud.” (lk 4)

Mõrvauurimine kui härrasmeeste kokkulepe – laip tassitakse tuppa, arvatav mõrvarelv antakse ausõna vastu omanikule tagasi (ja naistele kinnitatakse, et nemad pole süüdi). Aga mis hiljem selgub – selline teguviis oli mõrvari vaatepunktist igati õigustatud! Üleüldse on vist patt nimetada seda mõrvalooks, tegemist rohkem õudusega. No milline morbiidne lahendus! Millised vihased motiivid! Ons ateistid tõesti nii kurjad? Draama!

Selline 16-leheküljeline brošüür on muidugi vahva, reklaamid ja ristsõna ning Viljandi-Tartu bussiliikluse sõiduplaangi veel tagakaanel.

Neil Gaiman – Tähetolm (2010)

Kogemata sattusin taaslugema, mõnusalt eluterve, lõbustav ja lihtsalt tore lugu. Ühtlasi hea võimalus katsetada ashinarisid jagada:

heroilisus: 2

vägivaldsus: 1

psühholoogilisus: 1

erootika: 1

maagilisus: 4

seiklused: 3

armastus: 6

huumor: 5

Vaino Vahing – Lugu (1970)

Äärmiselt ebamoraalne tekst, Kuslap käib ja püüab muudkui tuttavaid naisi magatada ning samal ajal üritab tüüpilise mehena eksi käpa all hoida (okei, selles lauses on kolm ülepakutud väidet, aga võibolla mitte). Või siis Dostojevski “Idioot” (jälle!) äraspidises nihkes – Kuslap kui Rogožin ja maaparandaja kui Mõškin (korraks rollid vahetuvad). Egoistide mahavisatud armastus, vaat siis. Mina, see on riik. Halastamatu sisselõige, polegi tähtis, kas Vahingu tekst on ilustatud või ilustamata lugu (sest kirjandus pole kunagi tõeline jne).

Eks noorele lugejale võib tunduda pentsik nii mõnigi hetkeke – muudkui saadetakse telegramme ning sõidetakse Tartu ja Pärnu vahet lennukiga (kas selline liikumisviis tõepoolest eksisteeris?).

“ - Nagu loomad, ütles ta nuuksudes.
- Tema hakkab sind iga päev võtma.
- Sa võtsid mind nagu looma, kauaks ajaks ette, lausus Kati vappudes, tal käisid külmavärinad.
- Tema võib sind alati võtta, kui ainult soovi on.
- Ma ei taha teda, aga ma ei saa ka enam midagi muuta.
- Tahad sa nii kangesti temalt last saada?
- See ei ole kõige tähtsam, kuidas sa sellest aru ei saa, ja kui nii võtta, kes meist siis last ei taha?
- See on ju tema laps, me ei unustaks seda kunagi.
- Mis sellest, ta on ka minu laps. Novembris tahtsin ma nii väga sinult last saada. Sa ei olnud nõus, ei unustanud ennast isegi purjus peaga.
- Su tulevane oli kaval, nagu ma arvasin. Ta tegi sulle lapse kohe pärast seda, kui sa minu juures käisid.
- Ma ei tea, millal, sest ta ei hoidnud kunagi tagasi, juba esimesest õhtust alates.
- Miks sa mu täna Pärnu kutsusid? küsis Kuslap ja läitis sigareti.
- Paku mulle ka.
- Mispärast?
- Mõtlesin, et ehk oled nõus ta last kasvatama.
- Mitte kunagi.
- Seda ma arvasin.
- Kuidas sa võisid nii mõelda?
- Naise aru, muigas Kati.” (lk 28)

Aleksander Suuman – Kui seda metsa ees oleks (1989)

KUI MIDAGI ÖELDA POLE 

Siis riimin.
(lk 20)

Perfektne luuletus, tõlgendatav iga elujuhtumi puhul. Monumentaalne, grandioosne, võimalik elutõde.

LÜHIKE LUULETUS 

Pime keskiga on nüüd läbi.
(lk 31)

ELUAEG EHITAN PAATI 

Sugulaste arvates teen nalja.
(lk 42)

MAIRE ELAB HELSINGIS 

Helistab, et armastab mind. 

Küll oleks jube, 

kui elaks Tallinnas ja ei armasta.
(lk 43)

TEEN, MIDA EI OSKA 

Muidu oleks igav.
(lk 70)

Roald Dahl – Keegi sinu moodi (2011)

Dahlihuvilistele igati teretulnud raamat, olemata tuttav ta loomingu tõlgetega, võib vist mainida, et tegemist esmatõlgetega eesti keelde. Enamasti lugudes selline pursuimaailm, ikka kodanlased või rikkurid, kõik on kombekas ja viks, inimesed on vaikselt ja ohtlikult hullud. Tegevuspaigad vana hea Inglismaa, Pariis või India. Ja noh, musta huumorit ja seletamatust siin tõepoolest jagub; heldeke, milliseid võikusi võivad tegelased muu jutu hulgas rääkida (mis samas on enam kui usutavad).

“Mees lõunast” - see välgumihklikihlveo peale sõrme mahakaksamise värk meenutab mingit filmi (Tarantino ehk?).

“Galopeeriv Foxley” on päris häiriv näide koolivägivallast.

“Nahk” on esmapilgul hemingwayliku meeleoluga, teadagi, Pariis ja kunstnikud ja elust joobumus. Mis viib välja selleni, et maalikunstnik tätoveerib sõbra seljale tolle palve peale sõbra naise portree. Aastakümneid hiljem paljastab sõber selle nüüd kuulsa varalahkunud kunstniku töö kunstiavalikkusele ja mõne aja pärast... on see näitusel kui näide varasest loomeperioodist.

“Kael” on kael... mida kirvega ei puudutata... miks ja kuidas, ei ütle.

“Claudi koer” on raamatu pikim tekst, õigemini neli rohkem või vähem seotud lugu ühes, millest ehk kummitavamad on “Rotipüüdja” ja “Härra Feasey” oma painajalike dialoogidega rottidest või võistluskoerte tuunimisest. Kõige alamklassilikum lugu siin kogumikus.

“Klausner seadis kõrvaklapid pähe ja lülitas masina sisse. Hetkeks kuulatas ta tuttavat vaikset surinat. Seejärel võttis ta kirve, asus harkisjalu algasendisse ning virutas selle nii tugevasti kui suutis puutüve allossa. Tera lõikus sügavale puusse ja jäi sinna kinni, ning kokkupuute hetkel kuulis ta kõrvaklappidest kõige eriskummalisemat häält. See oli uus heli, erinev kõigest, mida ta oli varem kuulnud – räme, toonitu, võimas müra, korisev, madal, karjuv hääl, mitte kiire ja lühike nagu rooside oma, vaid pikaksvenitatud nagu nuukse, mis kestis terve minuti, kõlades kõige valjemalt hetkel, mil kirves puusse tungis, jäädes siis järk-järgult üha vaiksemaks ja vaiksemaks täieliku vaibumiseni.” (“Helimasin”, lk 178)

Veiko Belials – Ashinari kroonikad (1997)

Kuulu järgi olevat see esimene eesti (ulmeautori) fantasyromaan. Mida võib samas lugeda hoopiski paroodiana Howardi, Tolkieni või Zelazny Amberi teoste ainetel (ent see rohkem minu soovuitmõte). Niisiis, kroonikates jälgitakse kolme kuningapõlvkonna võitlusi Pimedusega, võidavad head ja actionil on kogu aeg punn põhjas. Igati optimistlik ja positiivne tegevus – kõik seiklused alati õnnestuvad ja kangelastel ei lahku muie suult. Üleüldse puuduvad überkangelastel märkimisväärsemad hingepiinad või enesekahtlused vms – kui keegi rumal soovitab järele mõelda, on tegemist pigem argpüksi või reeturiga. Parem mõõk valla ja pahade kallale! (Erandiks on IV osa, kus Marten seikleb üsna amberlikes maailmades (Oberoth vs Oberon) ja seda seepärast, et peab verepattu lunastama. Selle raamatu kohta ootamatult raskekaaluline psühholoogiline nüanss, mis siiski laheneb eelmiste osadega sarnaselt ühtmoodi lõbusalt ja lihtsalt.)

Seda kõike on muidugi mõnus lugeda, tekst edeneb kohe ludinal. Lühikesed peatükid ja peamurdmisvaevusteta sisu, hoia vaid möllul sabast kinni. Suisa ökonoomne – alati võib kindel olla, et plindrisse sattudes sekkub deus ex machina ja kuningad sõpradega jäävad ikka olukordade peremeesteks. Ja tekst on tõeliselt siivas, pole siin mingit vastassugupoolega püherdamist, vaid kuningas Gorm saab kibekiirelt kuningannale ja kord jääb Marten imetlema kauneid rindu.

Ühesõnaga, raamat sobiks igati eesti fantasy mõõdupuuks, nö nullpunktiks, õigemini fantaasiameetripuuks – kui palju nurjatum või õelam või kangelaslikum või verisem või maagilisem või filosoofilisem või psühholoogilisem või humoorikam jne jne see või teine fantasyromaan võrreldes selle teosega on, mitu ashinaripunkti pluss- või miinuspoolele. Oleks vaid endal jaksu ja mõtteid, hakkaks mõõtma. No seikluste poolest saaks käesolev nt 5 ashinarit. Kangelaslikkus nii 4. Verisus... 2 äkki? Psühholoogilisus nii -3 vast. Erootika kah -3. Maagilisus 2 ashinarit. No midagi sellist siis. Ahhaa, tegelt see raamat polegi nullpunkt, nagu näha, või muidu muutuks mõned numbrid ebaproportsionaalselt suureks. Tuleb veel mõelda!

“Marten torkas käe selja taha ja tõmbas vöö vahelt revolvri, millesse oli jäänud vaid üks laeng. Ta tõstis käe, tõmbas kuke vinna ja vajutas päästikule. Lask kärgatas tillukeses ruumis kõuena, pannes Vanga võpatama. Ometi tõstis ta käe, püüdes korrata hammastähikuga tehtut, kuid kuuli kiirusega ta võistelda ei suutnud. Kuul tungis ta silme vahele, jättes sinna tillukese ümara augu, ja väljus kuklast. Verd ei olnud. Mitte tilkagi.
“Huvitav, pea valutab,” pomises Vanga. Nagu lummatult jälgis Marten, kuidas nõid käed tõstis, et meelekohti masseerida. Peoga üle lauba tõmmates peatusid ta sõrmed kuuliaugul.
“Mis sa teinud oled, nurjatu?” karjatas ta.
“Ma ju hoiatasin sind, et see on võimas nõidus,” kehitas Marten õlgu, kuigi ta sisemuses kobrutas hirm. Nõid elas ikka veel!” (“Kolm kuningat. Ashinari kroonika III”, lk 264)

“Marten vaatas päikest, mis oli loojumas. Jah, öö polnud enam kaugel. Koletis arvatavasti juba teadis, et teda on taas pidusöök ootamas. Värske vere hõng ja tuttav trummipõrin, mis alati ohvrit tähendas, toovad ta kohale – isegi jumalad alluvad “Pavlovi refleksile”. Ta ootab vaid pimedust.” (“Valge Rüütel. Ashinari kroonikad IV”, lk 329)

ulmekirjanduse baas

Urve Andressoo – Ribamaa Ribala (1984)

Olen viimasel ajal juhtunud lasteraamatuid ostma, vintaget kolme-, neljakümne aasta tagant. Tõsi, mitte lugemise, vaid pigem piltide pärast. Imelise graafika, intensiivsete värvikoosluste, visuaalselt hullumeelsete maailmade pärast. Eesti lasteraamatuid illustreerisid ja kujundasid 1970/80ndatel ju tihtipeale kohalikud kunstitipud. Tänapäeval vist on ju pigem tavaline, et kirjutavad-joonistavad ontlikud noored emad oma silmarõõmudele ja tulemuseks on lihtsalt nunnud igavad illustratsioonid, mis täiskasvanud inimesele midagi ei paku. Noil varasematel hämaratel aegadel aga lasti imelikul kombel laste, see tähendab ju nõukogude tuleviku palet tihtipeale kujundama igasugu kahtlased velvetpintsakutes onud: radikaalsed avangardistid, esoteerilistes ulmades hõljuvad hipid, hallutsinatsioonidest piinatud joodikud ja veidrikud. Mõelgem – kõik need raamatutest ja multikatest tuttavad klaabud, tõllud, kilplased, kas pole? Nojah, eks lastele mõeldud asjad on ju läbi aegade igasugust seltskonda koondanud, kui nüüd mõelda.

Huvitav, kas tippkunstnikud ja -graafikud tegid lasteraamatuid huviga ja tõsiselt? Või oli see mingil määral alternatiivne väljendusvõimalus, olgu siis näiteks kas esoteerikasse peitumine või lihtne haltuura, elus hakkama saamine? Et: kunsti teha ei lasta, saab oma ideid vähemalt kuskilgi kasutada. Ilmselt oli erinevaid kokteile, nagu ikka. Aga no mina olen küll täna neile hulludele tänulik. Põnnina oli muidugi igav tihti. Heal juhul. Vahel oli ju lausa õudne, multikaid vaadates just (ärme unusta muusikat!). Igatahes, kogu see illustratsiooniteema oleks väärt mingit monograafiat või midagi. Antikvariaadis ja veebis sorides tuleb ikka asju välja, millest aimugi pole, riiulid on pikad ja kunstnikke erinevaid.

Aga nüüd asjast. Ribamaa oli minu jaoks tundmatu. Ütleks, et selle visuaal Ott Herodeselt on üsna puine. Hea võimalus midagi huvitavat teha on kasutamata jäänud – lahendus on lihtsalt nii ilmne. Sama hull on ka tekst. Või mis – see on ikka rabav, algusest alates:

„Selles raamatukeses on juttu ribamaast. Ribamaal asub ribakolhoos. Seal on suured ribapõllud ja ribaaiad. Ribakolhoosi on ehitatud ka ribakasvuhooned, kus kasvatatakse ribalilli. Nendes ribakasvuhoonetes töötavad usinasti Riba-Mati ja Riba-Mari. Pärast tööd lähevad Riba-Mati ja Riba-Kati oma ribakoju. Päevatööst väsinuna söövad-joovad nad ribakardinaga varustatud köögiaknast välja piiludes endid ribadeks ja ribapimedas ribaöös näevad ribarasket ribaund ridaelamust.“

No see viimane lause oli nüüd siinkirjutaja ribaldõnd huumor, vabandust. Aga üldiselt nii see tekstike edasi kulgebki. Ilma igasauguse loovuse või üllatusmomendita, iga teise sõna ees lihtsalt riba-liide ja käib küll. Nagu pii keel. Tuim metoodilisus. Sest lugu, mida jutustatakse, on ka täiesti suvaline. Paljastan lõpu: ribakangelased mõistavad, et tuleb veel usinamalt ribakolhoosi orjata.

Objektiivsuse huvides pean mainima, et murran vist lahtisest uksest sisse. Nimelt on raamat lastele suures osas ka lihtsalt juhendiks, kuidas paberiribadest saab vahvaid maailmu luua, arendada lapse käelist tegevust, püsivust, mälu, fantaasiat. Materjal kasvatajele vms. Ja mis puudutab kohatist nõukaretoorikat, siis eks iga raamat on oma aja „produkt“ ja ega see polegi enam asi, mis väga huvi pakub; üsna leierdatud teema. See siiski ei vabanda asjaolu, et raamat ise on õudselt fantaasiavaene. Eks kiuslikule inimesele annab veidra nurga alla painutatud kaitsetu infantiilne lugu muidugi materjali lõputuks vaimutsemiseks. Vähemalt mingid rõõmud meil siin Rehvi- ja Kruvimaailmas.

PS. Uurisin kaarti, Ribala nimelist kohta Eestis esimese hooga ei leidnud.

Arthur C. Clarke – Comarre'i lõvi (2011)

Elagu progress ja inimkonna arenemine, lõppegu sajanditepikkune enesega rahulolu, uurigem kõiksuse tähti, täiustugu maailmakord, olgu tehisteadvus inimesega võrdne. Selline on Clarke'i visioon 31. sajandi rahutust hingest, kes ei mõista seda paradiislikku olelemist, mis on kestnud juba 26. sajandist. Tehnika peab arenema! Insenerimõte on inimkonda edasiviiv! (Ausalt öeldes pole lugenud seda kuulsat paralleelromaani, ja seepärast siis puudub igasugune äratundmisrõõm.) 31. sajandi tehnika (nagu kujuteldud 20. sajandi keskpaiga ulmades) ei pane praegusel hetkel just vaimustusest oigama. Miks küll tekstil selline pealkiri, või noh, üldse. Ahjaa, nii robotid kui inimesed kui ka loomad on üksteisele lähedased (lk 52). Nii lõvi teebki, päästab inimese ja murrab üliroboti katki. Ja ülirobotite meisterdussaladused saavad vist valla.

“Väikesel robotil oli tabamatu külalise leidmisega tükk tegemist, enne kui suutis ta asukoha viimaks kindlaks määrata, sest Peyton liikus linna uurides kärmelt ühest kohast teise. Praegu oli masin peatunud väikese ümara ruumi keskel, mille seinu ääristasid magnetlülitid ja mida valgustas ainult üks torukujuline hõõglamp.
Roboti andurite kohaselt pidi Peyton olema kõigest mõne jala kaugusel, kuid selle neli silmaläätse ei suutnud temast märkigi leida. Segaduses masin seisis liikumatult ja vaikselt, välja arvatud mootorite õrn sosin ja relee juhutised lõginad.” (lk 32)

Orpheuse Raamatukogul on Fantaasia kirjastuse parim kujundus (nagu ka Täheaja viimastel numbritel). Kuigi mulle endiselt ei meeldi see esikaane küljendus, on vähemalt see pildiline osa enamvähem tore (kas kõigil neljal on Rostovi töö, ei mäleta). Kahju, et teiste sarjade puhul jätkatakse visuaalse maeiteamillega. See ei ole hea.

ulmekirjanduse baas

digital nerdland

Tiit Tarlap – Viiking, kes armastas haisid (2001)

Seniloetud Tarlapi loomest on see debüütraamat vast nõrgim, mis on muidugi mõneti rõõmustav – autor on arenenud! Siin siis tegemist ulmeliste elementidega põnevuslugudega, mis algavad kui kriminullid ja lõppevad x-failidena, seda eriti kolme esimese loo puhul. Gladiaatorilugu on vast kõige tavapärasemalt ulmeline ja lõpuloo “Skalbikütt” finaal on omal moel ootamatu ja sobib päris hästi raamatut lõpetama. Iga jutustus on põhimõtteliselt selline, millest saanuks hea tahtmise korral romaani venitada. Peaks muidugi kogumiku lugude sisu kuidagi markeerima, aga ei jaksa, tekstid pole nii lihtsakoelised, et lipa-lopa kokku võtta.

Vahel hämmastab, et Tarlap oma loomes ameerikalikku koloratuuri nii vajalikuks peab, eks “Tuleriitade öö” ongi sedasi vaadates igati loogiline tellis ja minu lemmik (millega üldse autori avastasin) oma monumentaalsusest hoolimata pigem kõrvalekalle või erand senises loomeloos. Kaanekujundus on päris vapustav, sellist naivismi võiks raamatute kujundamistel enam kasutada.

“Miks me elame nii, mina ja mu kaaslased. Miks me riskime, kõrvalt vaadates võib-olla mõttetult. Asi on selles, et me ei saa teisiti. See ei ole surmaigatsus. See on hoopis eluiha. Aga elu suudame me tajuda veel ainult noateral kõndides. Nii nagu suitsetajat rõõmustab maailm vaid siis, kui tal on tubakat või nagu nürinenud maitsmisega inimene pigistab otse tuubist suhu sinepit, nii vajame meie elu elamiseks riski. Miski vajalik on meis ilmselt ära kulunud. Tavaline tunnetus jätab maailma otsekui värvituks. See on nagu narkomaania. Ja nii me käimegi mööda ohu noatera, et elust veidigi osa saada. Ükskord kukume paratamatult valele poole, aga sinna pole midagi parata.” (“Skalbikütt”, lk 285)

ulmekirjanduse baas

Peeter Sauter - Beibi bluu (2008)

Väga depressiivne raamat, eriti paha tujuga mõjub kohutavalt. Hästi kirjutatud, siiski. Sauter on dialoogide geenius, neid sai tõesti nauditud. Mis sellest, et mida dialoog edasi, seda masendavamaks läks. Üldse oli kogu raamatu vältel tendents üha meeleheitlikumaks ning ängistavamaks muutuda. Häid kohti oli väga palju, mõtlesin vahepeal, kas peaks välja kirjutama, oleks kena viidata, et näed, Peeter Sautergi on kunagi nii kirjutanud, või saaks hiljem isekeskis stiili nautida. Ei viitsinud. Aga siia võiks äkki mõne terakese noppida. Mitte et seda kusagil kultuurses kohas nüüd tsiteerida sobiks...

"Nina oli tatti täis ja ma ei saanud hingata. Proovisin jõuga mitu korda läbi nina sisse ja välja hingata. Ei saanud nina lahti.

Voodi kõrval vedeles taskurätik. Võtsin tatist krimpsus taskurätiku ja puhusin sellesse veel tugevamalt läbi nina. Midagi tuli, aga kuskil sees olid kõvad tatikoorikud kogu lõõri ummistanud. Nii ei saa magada. Suu vajub lahti, hingad läbi suu ja vastik maitse tuleb suhu, nii on hommikul veel vastikum.

Proovisin näppu ninna suruda, et tatti lahti kraapida, aga ninas oli liiga kuiv, näpp ei läinud. Tegin näpu suus märjaks ja toppisin ninna. Sain küüne ühe kooriku taha, see tuli natuke lahti, aga ma ei saanud tatitükki välja, lükkasin hoopis veel sügavamale ninna.

Nuuskasin nagu jaksasin. Tatt ei tulnud välja.

Tegin näpu uuesti suus märjaks ja sudisin uuesti. Ja nuuskasin uuesti. Üks tatitükk pudeneski rätikusse. Ma ei saanud aru, kas ninast hakkas rohkem tatti tulema, vedelat tatti ka, või oli see veri.

Plõksutasin tule uuesti põlema. Oli veidi verd tatiga segamini. Rookisin nina natuke aega. Liiga ära ka ei tohi rookida, muidu tõmbab kohe uuesti kinni. Peab jätma nii poolroogituks. Kustutasin tule ära ja keerasin ennast paremale küljele." (lk 106-107)

Pole vist kõige ilusam tsitaat, aga raamatut nagu iseloomustaks küll.

Eno Raud – Konn ja ekskavaator (1972)

“Sõjakas pudrunui” - masendav lugu. Nui, kelles õhutatakse tampimislusti, muutubki viimaks tõeliselt sõgedaks ja hakkab amokki jooksma ning kõike vastutulevat materdama. Kuni satub metsatööliste lõkkeni ning seda vihaga materdades põleb ta nö tuleriidal ära. Ja keegi ta järele puudust ei tunne.

“Kaks maja” - jälle hämmastavalt agressiivne jutuke. Uus ja suur maja alandab ja tahab hävitada kõrval seisvat vana ja väikest maja. Vana väriseb senikaua kuni saab ootamatult arhitektuuri mälestusmärgiks. Halli pead austa jne.

“Huviline filmikaamera” - rahvamalevlane filmikaamera käib mööda linna ja salvestab-paljastab kuritegusid ja õpetab teisi asju õigesti tegema. Teksti lõpus on huvitav illustratsioon, kus filmikaamera vestleb tugitoolis istuva põrandalambiga, kellel on naeratav helendav pea, see on psühhedeelne.

“Isemeelne äratuskell” - jätkub asjade mäss ehk äratuskell tüdineb orjastavast rutiinist. Tekib segadus ja ärritus ja viimaks jätab peremees kella üles keeramata. Tiksumatus mõjub äratuskellale muserdavalt ja ta vannub alla, lubab peremeest truuisti teenida. Ja kui nad surnud ei ole, tiksuvad praeguseni.

“Vankumatu televiisoriantenn” - vabamüürlased või juudid või muidu maailma-allutajad on teatavasti loonud televisiooni, millega inimkonda orjastada ja hoida tölpluse tasemel. Ja see lugu on siis näide nende salaseltslaste tõhusast toimimisest – ükski ilmastikunähtus ei saa jagu kaljukindlalt paigaldatud antennist, tänu millele on inimesed teleekraani külge kleepunud.

“Konn ja ekskavaator” - raamatule ebatüüpiliselt on siin pikk sillerdav sissejuhatus, kus kirjeldatakse pargis valitsevat idülli, alles teisel leheküljel läheb actioniks. Ehk siis parki saabub ekskavaator, mil lõugade vahel kõiksugu prügi ja praht, et see siis tiiki kallata vms. Vastu hakkab konn ehk siis teadagi, see suudluseta prints. Ekskavaator vihastab ja ähvardab printsi laiakslitsumisega. Vallandub godzillalik tagaajamine pargist linna ja edasi prügimäele, konn on kui enesetapuheategija, saaks aga vaid ekskavaatori õiges kohas prügi maha panna, hukkugu selle käigus kasvõi konnake ise.

No konn jääb ikkagi ellu, pole tal pudrunuia märterlikku lõppu.

Leonid Andrejev – Petka suvitamas (1979)

“Kuri” on üle mõistuse kurb lugu kodutust koerast, kellest keegi ei hooli, loobitakse vaid kividega või virutatakse jalaga. Koer teadagi kibestub ja hakkab vahel inimesi hammustama. Kuniks leiab leiab endale linnast eemal ühes suvilas rahuliku varjupaiga. Aga sinnagi tulevad suve algul inimesed. Koer ei taha kohast loobuda ja öösiti ronib ikka tagasi oma varjupaika, suvitajad hakkavad pelglikku koera hüüdma Kuriks ja annavad toidujäätmeid. Oh ootamatust, ei ole Kuri heasoovlikkusega harjunud, viimaks laseb ta end puudutadagi ja seejärel püüab näidata oma tänulikkust alandlikkusega. Suvi lõppeb, suvitajad lahkuvad hüvasti jätmata, esmakordselt sõbralikkust kohanud Kuri jääb üksi ulguma. On ütlemata kurb see.

“Ja kui kõik hakkasid teda üksteise võidu silitama, võpatas ta veel kaua iga paitava puudutuse peale: harjumatu hellitus tegi talle haiget nagu peks.” (“Kuri”, lk 8)

“Petka suvitamas” - 10-aastane Petka on kolmandat aastat juuksuri õpipoiss ehk siis maailmatuma õnnetu poisike, kõigi lükata ja tõmmata, isegi muidu sõber Nikolai naerab teiste ees ta üle.

“Petka magas palju, kuid tahtis miskipärast aiva magada ja tihti näis talle, et tema ümber pole mitte tõelisus, vaid pikk ebameeldiv uni.” (lk 16)
“Petka ei teadnud, kas tal on igav või lõbus elu, kuid ta tahtis ära kuhugi teise kohta, millest ta aga ei osanud öelda, kus ja milline see peaks olema.” (lk 18)
“Nadežda aga mõtles murelikult, et üksainus poeg tal on ja seegi tobuke.” (“Petka suvitamas”, lk 18)

Aga siis juhtub, et teenijannast üksikemal õnnestub ta härraste juurde suvemajja kaasa võtta. Petka sõidab esimest korda rongiga linnast ära, eemale, avarusse, oh seda õnne, milline vabadus, silmapiir võibki vahel lõputu olla! Nagu ikka, värske õhk kosutab lapsukest ja lahenevad näonahaprobleemid. Ent siis tuleb kiri, kus nõutakse Petkat tagasi linna. Poiss hakkab seepeale šokis karjuma. Ja jääb tuimalt vait. Aga mis teha, rongile ja tagasi linna.

“Aga seal, kus Nikolai ja Petka kõrvuti magasid, helises ja voogas öösiti tasane hääl – see jutustas suvituspaigast ja rääkis asju, mida pole olemas, mida keegi pole kunagi näinud ega kuulnud.” (“Petka suvitamas”, lk 30)

Masendav raamatuke. Vaesed lapsed, kes seda lugema pidid.

Aleksis Kiwi – Kihlus (1906)

“Ühejärguline naljanäitlus” ehk siis jant luhtunud kihlusest ehk oh seda muutlikku naisemeelt. Tublit külarätseppa teavitab härrastemaja naksakas teenijatüdruk, et võib temaga homme abielluda, tulgu aga vaid järele. Mees murrab öö otsa pead, ja lähebki. Jõuavad rätsepamajja tagasi, naine kirtsutab nina, sõimab rätsepal, selle sõbral ja sellil näo täis ning läheb tagasi vallatute härraste juurde teenijaks (no väga hädaga pooleks võiks öelda, et naine soovib iseseisev olla ja elust mõnu tunda vms). Rätsep on õnnetu, niipalju siis oodatud pereõnnest. Kurbuse vastu ei aita muu kui tants ja laul ning nii siis vihuvadki rätsep sõbraga elatanud poissmeeste tantsu.

Pole just suurt mõtet seda janti meeles pidada, hoolimata piibellikest nimedest.

Slawomir Mrozek – Pidu ja teisi näidendeid (2005)

“Karol” on päris tore. Silmaarsti juurde toob pojapoeg kohtlasevõitu vanaisa, kel käes kaheraudne. Probleem selles, et vanaisale vaja prille. Milleks? Et Karol maha lasta. Perekonnatraditsioon selline. Silmaarst püüab aidata, aga ei, papi ei oska seinalt tähti lugeda. Vanaisa tuiab püssiga kabinetis ringin ja otsib. Lõpuks võtab pojapoeg hoopis arstilt väevõimuga prillid ja annab vanaisale, kel nö silmad avanevad. Selgub, et silmaarst on Karol. Nojah, jama missugune, arst proovib hukkamisest pääseda ja keerutab kokku, et järgmine patsient on hoopiski Karol. Oodatakse ja kaheldakse. Uks avaneb, siseneja lastakse maha. Rõõm. Vanaisa lubab tulla arsti juurde tagasi Karolijahile ja jätab oma numbri. Mõne aja pärast silmaarst helistabki... Kõik.

Kolm näidendit Rebasega on päris triksterlikud, ja eks leskedega näidend on kah poolenisti huvitav (kui vaid see... kolmas lesk poleks selline).

Jaan Mikweldt – Kass, koer ja kaks õde (2011)

Päris tore suvitusromaan sellest, kuidas päranduseks saadud maamaja peavad jagama kaks särtsakat poolõde, kes varem teineteisest vaid kuulnud ja neil pole just ülemäära kõrged ootused teineteise suhtes. Või täpsemini – maid jagavad kaks poolõde ja vanema poolõe poolvend, kellele hakkab meeldima noorem poolõde. Ja siis on veel tundmatu kaltsakas, keda noorem poolõde püüab vanemale poolõele kaela määrida. Pulli teevad poolõe krants ja poolõe kiisu ning külajoodikud ja latatarad ja mammid.

Peagi tekib probleem – maja soovib iga hinna eest endale ärikas, et maja kõrvale kaunile mereäärsele krundile golfiväljak tekitada. Tülitsevad poolõed (tõlkija, töötu) ja kaaslased (advokaat, hulgus) peavad vastu hakkama paha Varese, kurja Trolli kamba ja õela niiditõmbaja sepitsustele, probleemid on tõepoolest suured ja suisa vägivaldsed, naiste vastu ei ole kena jõudu kasutada. Ja tasapisi selguvad saladused, mis seotud poolõdede isa ja emadega. Aga ühtlasi jätkub segasummasuvilas summer of love ehk poolõed kogevad selliseid überorgasme et ohhohoo, pole see eesti naine nii külm midagi. Lõpp hea, kõik hea, kõik pole kuld, mis särab.

Eks tekstis ole aegajalt ebausutavusi vms, aga mis siis, päris lõbus lugemine on, tore meelelahutus. Peale Lauli raamatut on siinne hüüumärkide üleküllus algul ehk ehmatav, kuid eks harjub kõigega. Parem kui debüütraamat, ja lisaks igati rahvuslik – pole siin ühtegi võõrkeelset ilueedit või kurikaela, libastumistest hoolimata on naistel sooviks luua pere ja elada maal, juurte man.

koduküla mõtteid
raamatukoi

Kati Peeling – Nooruse valupisarad (2007)

Päris palju erinevaid armastuskirjeldusi, justkui oleks tegemist mitme-mitme südame põhjaliku purunemisega. Eks pea 40 leheküljele kokku pressitud lühiluuletused armuvalust ja -põrgust pisut palju ole, natuke must-valgeks see luulekogu jääb või õigemini ühetooniliseks. Aga noh, kogu pealkiri on igati täpne.

“Sinu naeratus mu hinge sulatab.
Sinu kallistus mu keha karastab.
Sinu suudlus mul silmade sära sütitab
ning ükskord Sinu truudusetus mu südame purustab
ja mu armastuse Sinu vastu varastab.”
(lk 3)

“On olemas üks sõna – elu,
mis teeb meile vahel palju valu.
Kuid on olemas ka paremaid aegu,
kus elu on lihtne ja veatu. 

Kuid sellest on vähe.
On olemas üks ilus nähe.
See on armastus,
mis on nagu hinge karastus. 

Teda võib igal pool kohata
ning varsti hakkab ta ka teis vohama.”
(lk 4)

See luuletuse pühalik finaal kõlab juba omamoodi üleilmse heasoovliku manamisena.

“Kui elu on raske
ning süda pole kerge,
elumõte tappev
ja armusuhe katkev,
siis mõtle sellele, mis olnud,
mis on ning mida polnud!”
(lk 24)

“Läbi vaikuse kostab midagi,
aga näha pole kedagi.
See hääl tuleb lähemale...
See on mu süda, sest mõtlesin ma sinule.”
(lk 32)

“Ma ei ole elult nõudnud palju:
armastust ja rahulolu oma hinge,
kuid olen saanud ainult valu. 

Ma püüan olla tugev kui kalju,
aga ka kalju mureneb... 

Olen vapralt talunud saatuse lööke,
tihti haripunktis on olnud närvipinge.
Mu süda seda enam ei talu,
ka tema ükskord puruneb...”
(lk 37-38)