Kas tänavust Loomingu Raamatukogu võib kaanekujunduse järgi kutsuda Lillade Raamatukoguks? Igal juhul, huvitav värvivalik, väga vikerkaar.
Jutukogu avab lühilühilugu “Kivi”, mis on tõeliselt kivis jutt ning arvatavalt selle aasta üks parimaid lühijutte üleüldse. Selles veendumiseks lugege ise:
“Kivi
Olin laps, aga mäletan selgesti. Läksin paljajalu mööda külavahetee tolmust äärt, et oleks pehmem. Läksin, ja siis nägin oma jalgade ees teel valget kruusakivi munakat. Ütlesin talle: tere, kivi. Kivi vastas ka. Küsisin, mis ta teeb. Kivi ütles: ei midagi, aga et ta tahaks mulle haiget teha. Küsisin, kas ta tahab sellepärast, et ta on kivi, või on ta kivi ja tahab sellepärast. Ta ütles, et ta on kivi. Ütlesin, et eks tehku siis. Aga kivi ütles, et tema ei saa, tema ei liigu. Ta tahtis, et ma ise lööksin oma varba vastu teda, siis tema saaks mulle haiget teha. Aga ma olin seisma jäänud ega saanud enam niisama heast peast oma varvast vastu kivi lööma hakata. Ma ütlesin, et oodaku, ma tulen homme uuesti ja siis löön täie hooga oma varba tema vastu ja tema saab mulle siis haiget teha, kui tahab. Teisel päeval ma läksin joostes, aga kivi ei olnud enam. Suuremad poisid olid vahepeal teinud kivisõda. Mitte üksteise pihta, vaid telefonikannude pihta tee ääres. Telefonikannud olid kõrgete telefonipostide otsas ja nad hoidsid üleval telefonitraate. Aeg-ajalt korraldasid poisid telefonikannude pihta täpsusviskamist ehk sõda. Neljast kannust olid kolm katki saadud. Ma tundsin, et mu süda hakkas valutama. Kivi oli ikkagi mulle haiget teinud.” (lk 5)
Jaan Koorti ja Georg Otsa teemalised filmistsenaariumid panevad õlgu kehitama, aga noh, on siis on. Kogus on juttu veel Arrakust ja Merist, sügisest ja tüdrukutest. Runnel peitub lihtsameelsuse taha, aga nii mõnigi tekst on päris hea proosa. Näiteks “Seitse õde”. Või “Raiutud mets”, mis on päris hea õõv lugu, seda võiks suisa lahterdada “mulgi õuduseks”.
5 kommentaari:
lugemisel, sest seal 'väravahingedes' näitas ta ka end päris omalaadse prosaistina.
muide, peaks kirjutama traktaadi 'runnel kui maiv' - see substants tas täitsa olemas.
ja nüüd tuleb selle kivi ja maivi peale meelde henno käo 'suure kivi lood', tõeline unustatud eesti gootika pärl, soovitan!
jah, seal "seitse õde" tekstis on arraku raamatust sutt juttu.
"Vee peal käimine keelatud" - nagu kivisildniku pealkiri
äkki hoopis pärit masingu "kadumaläinud" paberitest...
jah seda ilmselgelt muidugi ka.
Postita kommentaar