Kahest tekstist huvitavam on kogumiku
nimilugu, kus Reynoldsi Marss on kui sünge edasiarendus Zelazny
Marsist, millest on inimkond philipkdickilikult üle käinud. Ehk
siis peale koloniseerimist ja kaevandamist on seal laguneval
planeedil varjupaiga leidnud osa ühendujate sektist, kes kaotas raju
sõja koalitsioonile ja nüüd on seal (suure Marsi müüri taga)
lõksus, sest planeedi ümber on murdmatu blokaad. Sõja jäänukina
on Marss ja teised taevakehad üleküllastatud kontrollimatute ja
hiiglaslike militaartehnoloogiliste nö ussidega, mis (nagu
jalaväemiinidki) pole mõistnud, et vaherahu puhul võiks end
demilitariseerida. Ehk siis koalitsioon ihaldab neid ühendujaid
lõplikult purustada ning ootavad mingitki provokatsiooni Marsi baasi
ründamiseks ja ühendujate tehnoloogia enda valdusse saamiseks
(kloonimine, nanotehnoloogia jms). Aga eelnevalt tuleb vormikohaselt
pidada läbirääkimisi, ning selleks läheb peategelane Clavain koos
sõltumatu vaatlejaga ühendujate Marsi baasi. Missiooni tabab
totaalne ebaõnnestumine – enne baasi jõudmist ründavad nende
lennuvahendit ussid, ühendujad teevad salamisi pagan teab milleks
ettevalmistusi ja kõige lõpuks atakeerib koalitsioon ülekaalukate
jõududega reetlikult ja ootamatult baasi. On möllu, on ulmet, on
igatsusi, on draamat – igati meelepärane tekst.
Teine tekst on rohkem traditsioonilise
mõrvauurimise poole, kus siis peale Marsi sündmusi Clavain ja
kaaslased satuvad ühele pärapõrguplaneedile, kus oleks kui kõik
asunikud saja aasta eest ühel või teisel moel siit ilmast lahkunud.
Mis põhjustas selle hulluse, kes on see nö ellujääja. Ja jällegi
on tähtsal kohal ussid, seekord jääussid, kes teevad muudkui
jäässe tunneleid, mis meenutavad... ohhoo, kas tõesti?
Võrreldes Bacigalupi raamatuga on siin
vähe normaalsem kaanekujundus. Aga jah, hetkel tundub kui oleks
tegemist Orpheuse Raamatukogu seni kõige kaasakiskuvama numbriga,
ühtaegu värske ja põnev.
2 kommentaari:
Jaa, nõus! tõesti väga hea teos aga parimad Orpheuse Raamatukogu lood on minujaoks "Öölendajad" ja Lovecrafti "Mäed" :)
Hmh, campi austajana on seni Dowelli pea rõõmustavalt mõjunud, ja mingil kummalisel moel Howardi kogumik ajas muigama...
Kõige ilmetumad on vast olnud Clarke ja Stross. Kui nüüd midagi mäletan.
Postita kommentaar