Julian Barnes – Kui on lõpp (2013)

Müsteeriline raamat mälu toimimisest ja mõtlematusest. Aeglane ja painav, siit ei tasu oodata thrillerit ega trillereid, tekst kulgeb jutustaja iseenesest tavapärases maailmas noorpõlvest vanadusse, on justkui tavapärane elu erilise sära ja puhanguteta, ent kes teab, mälu petab, mälu hoiab kindlatel radadel ja mälestustel, korrastatuna, mõistliku, teadatuntuna – ent kui sellelt rajalt välja sattuda või paiskuda, mis siis avaneb, millised teod võivad olla need, mida sa ei ole mällu kindlustanud?

Loo jutustajaks on Tony, kes hakkas ülikooliajal käima Veronicaga. Olid koos, kõik oli justkui tore, aga ei olnud ka. Käidi isegi end Veronica vanematele esitlemas, aga suhe sellest tugevamaks ei muutunud – rääkimata seksinappusest. Lõpuks lähevad nad lahku ja mõne aja pärast saab Tony oma filosoofiatudengist sõbralt Adrianilt kirja, kus see teatab, et tema on nüüd Veronicaga koos. Tony lööb käega, saadab neile oma õnnitluse ja jätkab ülikoolielu selle tavapäraste rõõmude ja muredega. Peale ülikooli läheb ta suveks Ameerikasse hääletama ja töötama, kuni tagasi jõudes selgub ootamatult, et Adrian on enesetapu sooritanud – tehes seda igati ratsionaalselt ja avalikkusele selgelt põhjendades.

Möödub 40 aastat, vahepeal on Tony lahutatud vanaisaks saanud ja muidu töine olnud, ning mees jääb nüüd pensionipõlve pidama. Kuni ühel päeval saab kirja, milles teavitatakse teda Veronica emalt määratud pärandusest – rahasumma ja kadunud Adriani päevik. Tony on Veronica ema vaid korra kohanud, kui nad neiu vanematel nädalavahetuseks külas käisid (mis polnud just positiivne külaskäik), ja miks see päevik just emalt talle pärandati? Selgub, et päevik on nüüd Veronica omanduses, kes ei taha üleüldse Tonyga tegemist teha. Aga rohkem sisust ei räägi...

Tasa ja salalikult kulgeb see proosa voolamise vägi.

“Kui me oleme noored – kui mina olin noor –, siis tahame, et meie tunded oleksid niisugused nagu need, mille kohta loetakse raamatutest. Me tahame, et need meie elu segi paiskaksid, looksid ja määratleksid uue tõeluse. Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?” (lk 125)

lugemissoovitus 
sehkendaja