Juba sügisel asus ta tegema
ettevalmistusi. Ta näppas kapist valge lõngakera ja heegeldas
sellest endale habeme. Ema punane villasokk sobis suurepäraselt
jõuluvana mantliks, tuli ainult pea ja käte jaoks augud sisse
lõigata. Joosepi kindast sai jällegi imeilusa tutimütsi. Ja
saapaid kassil vaja ei läinudki, sest mantel oli nii pikk, et küüned
ei paistnud välja.
Kingitustega oli natuke nuputamist,
sest kass ei teadnud, mida jõuluvana tavaliselt inimestele kingib.
Aga ta andis oma parima ja kott sai pakke täis.
Jõululaupäevaks oli kõik valmis. Kui
õues pimedaks läks, pani kass mantli selga, sidus habeme ette ja
sikutas kingikoti õlale. Siis läks ta ukse taha ja koputas.
“Jaa, palun! Sisse!” kostis
vastuseks.
Kass marssis tuppa. Kuusepuul põlesid
küünlad ja laud oli täis piparkooke ning mandariine. Isa, ema ja
Joosep istusid diivanil ja põrnitsesid külalist jahmunult. Nii
pisikest jõuluvana polnud nad veel mitte kunagi näinud.
Kass ei hoolinud pererahva üllatusest,
kargas toolile ja hüüdis:
“Tulin kaugelt põhjamaalt,
põhjapõdrad saani ees! Kas siin peres häid lapsi ka on?”
Joosep noogutas ettevaatlikult pead.
“Tore!” kiitis kass. “Kohe
hakkame kinke jagama!”
“See on isale!”
Isa tõusis püsti, luges salmi ja sai
kingituse kätte. Ta harutas selle kiiresti lahti.
“Mis asi see on?” küsis ta
imestunult.
“See on puhas liiv,” seletas kass.
“Sinna peale saab pissida.”
Isa oli väga juhmi näoga, aga tänas
siiski viisakalt. Kass koukis kotist teise paki.
“Nüüd on ema kord jõuluvanale
salmi öelda!” teatas ta.
Ema astus lähemale ja laulis
jõululaulu. Kass võngutas mantli all saba.
“Tubli tüdruk!” lausus ta. “Ole
lahke, see kink on sulle!”
Ema tegi paki lahti. Selle sees oli
surnud hiir. Ema hakkas karjuma ja põgenes kööki. Koer, kes oli
sinna kinni pandud, et ta jõuluvana peale haukuma ei hakkaks, pääses
lahti, tormas elutuppa ja kargas kassile kallale.
“Ma olen jõuluvana!” karjus kass,
aga koer ei kuulanud. Kass hüppas kuuse otsa ning põgenes õhuakna
kaudu aeda.
“Aga mina ei saanudki kinki!”
kisendas Joosep. “Appi! Jõuluvana, tule tagasi!”
Õnneks koputati just sel hetkel jälle
uksele ja saabus päris jõuluvana ehtsa kingikotiga. Nii et
kokkuvõttes laabus kõik päris kenasti.
Aga kass lõõtsutas samal ajal aias,
raagus tikripõõsa all. Vares keksis lähemale ja silmitses
kartlikult punase mantliga looma.
“Mis sa jõllitad?” küsis kass.
“Tere tuleb öelda!”
“Tere, hernehirmutis!” ütles
vares.
“Ma ei ole hernehirmutis, ma olen
jõuluvana!” turtsus kass. “Kas sa pole enne jõuluvana näinud?”
“Ei ole,” tunnistas vares
häbelikult.
Kassil hakkas rumalast linnust kahju.
“Jõuluvana toob headele lastele
kinke,” ütles ta. “Näed, siin on sinu pakk. Palun!”
Ja ta ulatas varesele Joosepi jaoks
mõeldud kingi.
Vares nokkis paberi puruks. Paki sees
oli heeringapea. Varesel tuli suurest rõõmust pisar silma.
“Suur tänu, jõuluvana!” tänas
ta. “Mul oligi kõht tühi!”
“Võta heaks,” vastas kass. “Häid
jõule!”
Talle tundus nüüd, et jõuluvana olla
on siiski päris tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar