Kena didaktiline lugu lähituleviku
maailmast, mis tuletab meelde, et tõeliste väärtuste nimel tasub
selga sirgelt hoida. Ong on Laosest põgenenud noormees, kes on nüüd
Los Angeleses ühes suures meediakorporatsioonis reporteriks.
Kodumaalt pidi ta põgenema seepärast, et ühe järjekordse
riigipöörde tagajärjel läks seal elu hullemaks kui muidu –
vanemad hukati ja muud repressioonid, rääkimata sõnavabadusest.
Aga nüüd on Ong saanud Ameerikasse tööviisa ja ta vihub kirjutada
võrguväljaandele selliseid artikleid, mis on tema meelest olulised
ja mida inimesed peaksid teadma – poliitikast ja ökosüsteemist
jms.
Kuna meediamaailm elab klikkidest (ehk
reklaamitulust), siis ega lugejaid ta jama ei huvita – Ong ongi
seetõttu toimetuse madalaima palgaga reporter. Taga hullemaks –
toimetaja ähvardab ta vallandada, kui ta artiklid ei hakka saama
vähemalt 50000 klikki päevas (Ongi uudisvool on vaevalt tuhat
jälgijat, ja needki pigem intervjueeritavad). Noormees leiab, et ta
ei suuda ausa näoga igasugu saasta klikkide saamiseks tarbijatele
paisata. Siis aga ulatab talle abikäe toimetuse parim klikikoguja,
kel parajasti pooleli hiigelskandaali kajastamine ning kõigeks aega
ei jätku – ta pakub Ongile, et see võiks intervjueerida noormehe
pagulasest kaasmaalannat Kulaapi, kes on nüüd tiinekaturul
meeletult populaarne laulja ehk meelelahutaja. Ong ja Kulaap kohtuvad
ning naine näeb, et Ong oma poliitiliste küsimustega raudse
eesriide taguse kodumaa kohta ei edenda kummagi klikikorjamist mitte
mingit moodi. Seeasemel pakub naiselikult kaval lauljanna Ongile tema
15 minutit kuulsust... Korraks plahvatab šeerimine ja laikimine. Ja
Ong jätkab võitlust õiguse eest ajakirjanduses kajastada
elutähtsaid küsimusi!
Nojah, ma pole nüüd kindel, kas
tegemist on just erilise looga. Eks tore ole näha lähituleviku
meedia toimimist (mis on täiesti usutav ja seepärast nagu ei
üllata); ehk on plusspunktiks Laose temaatika sissetoomine. Aga kas
tegemist on meeliavardava looga... seda vast mitte.
“The stock bots have their own version of the maelstrom: they've picked up the reader traffic shift. Buy and sell decisions roll across the screen, responding to the popularity of Mackley's byline. As he feeds the story, the beast grows. More feeds pick us up, more people recommend the story to their friends, and every one of them is being subjected to our advertisers' messages, which means more revenue for us and less for everyone else. At this point, Mackley is bigger than the Super Bowl. Given that the story is tagged with Double DP, it will have a targetable demographic: thirteen- to twenty-four-year-olds who buy lifestyle gadgets, new music, edge clothes, first-run games, boxed hairstyles, tablet skins, and ringtones: not only a large demographic, a valuable one.” (lk 41)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar