Esimene pool e. Patti lood on väga Pedro Almodovari filmide moodi, aga raamat on ajatäitjana mõnusam - selle saab kaasa võtta ja lugeda pisikeste tükkide kaupa, samas kui film üldjuhul kaldub päris palju kaotama, kui sa vaatad teda viieminutiliste klippidena telefonist.
Pealegi pole mul sellist telefoni, millest filme vaadata. Sest... milleks, ma saan ju raamatuid kaasas kanda =P
Ja bussiootamise teeb üks Patti-lugu selgesti rõõmsamaks + annab minu kui lugeja puusadesse bussiastumisel innuka nõksu.
"Kuna ma pole mingi pervert ja see polnud ka esimene kord, kui mind vägistatakse, ei hakka ma seda siin üksipulgi kirjeldama."
Ja lehekülg hiljem:
"Ma ei kartnud kokku põrgata järgmiste psühhopaatidega ega seda, et mind samal ööl teist korda järjest võidakse ära vägistada. Minu suurimaks mureks oli hoopis kojusaamine, sest kõik ju teavad, millised probleemid meil Madridis transpordiga on."
(Mul oli ka mure kojusaamisega. Elektriraudtee on pidevalt remondis ja asendusbussid nii tihkelt rahvast täis, et tuleb seista ühel jalal ja loota, et mõni õhupuuduses laps või koer teisele jalale ei oksendaks.)
Niisiis, jah, Patti lood on toredad, ärksad ja nende põhiline viga on, et nad saavad otsa - pealegi kaks korda. Pärast esimest poolelijätmist veenis keegi Pedrot Patti teemadel siiski edasi kirjutama, mille tagajärjeks oli Patti tagasitulek ainult selleks, et jälle sama arusaamatult ja veidralt kaduda.
Almodovar nimelt ei viitsinud enam kirjutada ja mingit korralikku lõppu lugudele ka ei lisanud. Pakkus kirjutamistuhina mahakäimisperioodi käigus ainult mõned mahakäimislood nagu nt laisa intervjuu iseendaga ja Patti käigu kellegi Pedro Almodovari juurde võtteplatsile kaebusega, et miks teda enam ei kirjutata.
Ja siis oligi kõik ja algas ülejäänud raamat, mis täitis mu teatava pettumusega, sest esimene pool oli ju nii äge, imelikust iseendaga-flirdist hoolimata!
See ülejäänud raamat, vaadake, koosneb - nagu Almodovar isegi eessõnas tõdeb - peaasjalikult täitetekstidest.
Neil ei ole midagi VIGA, nad ikka rõõmsad ja eneseiroonilised, aga need on lihtsalt kuskil ajalehesabas ilmunud artiklid, mille põhiline eesmärk oli ilmselt lasta autoril olla pildil, kuni ilmub uus film. Seda seetõttu, et selle raamatu kirjutanud Almodovar oli noor Almodovar, tema filmidest, mis seal nimetatud, olen mina näinud ainult "Kikat" - kuigi enne "Kikat" selgub, oli ta teinud vähemalt 8 filmi, millest ma midagi ei tea - ja ta veel muretses vahel, kas keegi neid ikka näha tahab üldse.
Ja siis kirjutas mingeid jutte, mille mõte oli, et tulge kinno filmi vaatama, ma olen lahe, jee.
Hilisemat aegade Almodovar ilmselt ei pidanud selliseid artiklikesi kirjutama, et ta filme vaadataks, ja õigupoolest on sellest veidi kahju - eriti kahju on just Patti-lugudest, mis ilmusid alul samuti ajakirjas; Patti Difusa oli omaaegne Hispaania Anu Saagim ja Liis Lass, ainult julgem, keppivam ja põnevam - sest ta kirjutas päris hästi. Hoogsalt, kartmatult ja näidates sedasama maailmapilti, mis filmidestki paistab - inimlikkus on üle kõige ja kuni sa oled aus enese vastu, on kõik muu lihtsalt elu vältimatu meeletus, vahel valus, vahel võrratu, aga ei iial üksluine.
Ikkagi on raamatu teine pool üsna nõrgake ja selle lugemine võib vast midagi pakkuda Almodovari andunud austajale, Hispaania filmikunsti fännile või ka mõnele vanade Kroonikate lugejale, kes millegipärast tahab ka 20-30 aasta vanuseid kuulsuselugusid jälgida (sealjuures ilma piltideta). Viimasele seepärast, et isegi Andy Warholist on paari lause jagu juttu.
Teiste jaoks libiseb see teine pool teost ilmselt mööda, nagu maastik rongiaknast välja vaadates (ja jätab mõnevõrra vähem mälestusi).
Kokku: Almodovar selgesti võinuks olla väga hea kirjanik, aga kahjuks meeldis/meeldib talle filme rohkem teha.
Miska ma vist siiski pean tõdema, et tema puhul on filmid üle raamatu. Mis siis, et neid on kehv kaasas kanda.
Aga Pattit tasub lugeda ikka =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar