Foer kirjutab ühtaegu huvitavalt ja
tüütult (need kasti surutud dialoogid!). Kui algul käib närvidele
see poisi maaniline targutamine ja erilisus, siis mingi hetk hakkab
avanema inimene selle taga – inimene, kes on segaduses ja hirmunud.
Ja need katkised vanavanemad, kes suudavad leida koha miski ja
eimiski vahel, vähemalt korrakski. Olemise talumatus, või kuidas?
“Tihti tekkis mul tunne, nagu oleksin keset suurt musta ookeani või kusagil sügaval, ja see polnud vahva. Kõik oli lihtsalt minust uskumatult kaugel. Öösel oli hullem. Ma hakkasin asju välja mõtlema ja siis ei suutnud enam järele jätta, nagu koprad, kellest ma üht-teist tean. Inimesed arvavad, et nad võtavad puid maha tammide ehitamiseks, aga tegelikult sellepärast, et nende hambad kasvavad kogu aeg ja kui nad neid kõiki noid puid närides kogu aeg ei kulutaks, siis kasvaksid hambad neile näkku, ja see tapaks nad. Minu aju oli samasugune.” (lk 45)veerand loetud lugudest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar