Lew R. Berg – Vaimudejõe viirastused (Eesti ulme antoloogia, 2002)

Willard ja ta turvamehed teevad vahelduseks midagi õilsat – vabastavad teadlaste käest vangistusest ühe humanoidse isendi, keda muidu oodanuks kõiksugu katsetamised jne. Ja pahad teadlased (ehk Willardi tööandja projekti teostajad) jäävad pika ninaga (eks see hämmastav ole, milliseid jamasid see tööandja muudkui korraldab).

Tegevus siis toimub Amazonas pärapõrgus, kuhu saadetakse teadlaste ekspeditsioonilaeva remondi turvamiseks Willardi kamp. Kõik on rutiinne kuni öösel tabab jõelaeva mitu veidrat vahejuhtumit – keegi või miski ründab laeva, aga millega täpselt tegu on, ei saagi turvamehed aru (aga üks laborant käitub kahtlaselt!). Laev remonditakse liikumisvõimeliseks ning sellega jõutakse tagasi kohalike külani, kes võtavad neid väga vaenulikult vastu, süüdistades laevnikke jõevaimude vihaleajamises – no mida, arvab Willard. Järgneb öö ja korraga ründavad laeva kaimanilaadsed kahejalgsed, kellele tulirelvade kuulirahe ei avalda erilist mõju. Petterünnaku tagajärjel langeb jõevaimude kätte pantvangi Willardi üks semu, ning selgub, et laeva trümmis on vangis jõevaimude kaaslane... Willard otsustab teha karuteene kaasaegsele teadusele ehk vabastab selle trümmis paikneva harukordse kahejalgse. Jõevaimud (kel on niisiis mõistus) vabastavad vastu inimese. Õpetusiva, et semude eest tuleb seista!

“Willard ei uskunud küll eriti relvakonflikti tekkesse, kuid täielikult ei saanud seda võimalust kõrvale jätta. Eriti kui asi tõepoolest külarahva jumalatesse puutub, usutülid tekkisid võrdlemisi kergelt isegi tsiviliseeritud rahvaste juures, siinsed elanikud olid aga üsnagi vähearenenud mõttemaailmaga ning kummardasid oma metsikuid jumalaid. Kokkupuuted tsivilisatsiooniga õpetasid neid küll kasutama tulirelvi ja bensiinimootoreid, kuid polnud märkimisväärselt arendanud nende maailmavaadet. Vähemasti jäi Willardile selline mulje Larseni ja Migueli juttudest, kes tundsid kohalikke olusid temast märksa paremini.” (lk 269)

ulmekirjanduse baas