On mees ja naine, kes virelevad
põhjakihis, mees on joodik ja alkoholijahil seikleja, naine vaevleb
omaette depressioonis, üks elab mälestustest, teine unistustest. Ja
kuskil reaalsuses on nad kahekesi, on mingi nõrk omavaheline side,
väike teineteisele toetumine, natuke kindlustunnet, üürike hetk
kui kaks südant löövad paar takti üheskoos. Ent kas selline
pimedas reaalsuses koperdamine on mingilgi moel lootuseks piisav, kas
endast osakese teisele loovutamine või avamine on lõpuks sulle
endale midagi väärt? Või lasta kõigel minna, lasta lainetel pea
kohal kokku lüüa, lihtsalt kuluda lõpuni. Ei tea. Pea püsti ja
edasi? Milleks? Kuhu? On see lõpuks kõike seda väärt? Vastus on
kuskil sinu peas.
12 mai, 2013
Tennessee Williams – Räägi minuga vihmakeeli ja las ma kuulan... (Klaasist loomaaed, 1976)
Selle näidendi pealkiri on mind
kummitanud pea kakskümmend aastat, millalgi üheksakümnendatel oli
sellest üks väike lavastus – tõsi küll, mälu on nagu on, seega
mäletasin nime mööda, umbes nagu “räägi minuga tasa vihmakeeli
ja las ma kuulan sind”. Nüüd siis viimaks näidendit ennast
lugedes (mitte et kunagi seda lavastust näinuks, Sauter ja kes seal
mängis) tabas pea paratamatu pettumus, ega siis tekst ise hoolimata
kummitavast pealkirjast midagi erilist ole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar