22 juuni, 2013

Aleksandr Beljajev – Viimane inimene Atlantisest (2013)

Kui eelmine Beljajevi tõlge oli ajatult tore meelelahutus, siis nüüdne raamat on selline nõukogude seikluslik noortekas, mis jutustab Atlantise leidmisest ning seejärel sealt avastatud kirjavara järgi kokkuseatud jutustusest Atlantise hukust. On head ja pahad ja klassivõitlus (tõsi küll, tekst pole nii mustvalge, headel on mitmeid vigasid või kahtlasi motiive). Ei saa kuidagi öelda, teksti retro oleks kuidagi eriline, või noh, ehk on mingi isiklik vastumeelsus Atlantise teema ümber käiamise kohta, see müüt pole kuigi inspireeriv ja äratab tobedaid vandenõuteooriaid (õnneks siin tegemist puhtalt fiktsiooniga, ei mingeid kahtlasi ambitsioone).

Algul siis lugu sellest, kuidas ameeriklasest tühise hingega miljärdär organiseerib kadunud maailma otsimist, noh, lõpuks peale vaevalisi otsinguid see leitaksegi professor Larissoni juhtimisel. Kes siis omakorda leitud käsikirjade põhjal kirjutab nö dokumentaalse jutustuse, mis järgnevalt ära tuuakse (tekst tekstis, mis ei tähenda miskit moderni trikitamist – nagu öeldud, tegemist on vaid fantastilise seiklusjutuga).

Suurem osa raamatust käsitleb siis Atlantise viimaseid päevi, ja need viimased päevad on siis saarestikus vallandunud hukatusliku vulkaanilise tegevuse tõttu. Maa on suur ja vägev ning täis mitmeid hoomamatuid imesid ja rikkusi – ent valitsejate võim on mõttevärskuse ja kasumliku hoo kaotanud. Ärksamale osale atlantislastest käis siis närvidele sealne orjanduslik ühiskond; see ei võimaldanud käsutuses oleva ajupotentsiaali paremat ekspluateerimist ega armastuse vabadust (kapitalism on, kuid pole näilikke präänikuid ekspluateeritava massi rahuloluks). Ja nii mahitati mõnede ülikute kaasabil orjade ülestõusu (eksisteerib teinegi eliidi vandenõu, mille eesmärgiks võimu ümbermängimine), mis siiski maha suruti. Ent vulkaanide vastu võim ei saa ja nii see vapustav Atlantis sügavikku vajus.

Mõningane vastuolu tekkis sellega, et kui Atlantis oli tollase maailma supervõimu rollis ja võttis vastu alluvaid kuningaid nii Skandinaaviast, Aafrikast kui Aasiast, kuidas siis raamatu lõpul selgub, et Lääne-Euroopas valitses hoopiski kiviaeg? Keda nad siis õieti allutasid, või kuidas niisugused kiviaegsed ühiskonnad samaaegselt antiiksetega eksisteerisid. Ühtlasi viitab autor ettevaatlikult sellele, et Atlantise viimane inimene, kes Euroopa kiviaegseid harima asus (tõsi küll, ports saarlasi läks Lääne-Aafrikasse), andis oma jutustustega ainest Noa laeva ja ehk veel mõne idamaa või piibli legendi tekkeks. Ent tõesti, pigem tegemist Beljajevi fantaasia lennukusega, et tekst vajadusel dramaatilisem oleks.

Aga jah, kahjuks ei saa öelda, et selle raamatu lugemine just meeliavardavalt mõjus. Orpheuse Raamatukogu teosed jagunevad üsna pooleks – nüüdisaegsed tekstid (Stross, Martin, Reynolds, Bacigalupi) ja nö ulmeklassika (Lovecraft, Clarke, Beljajev, Howard); kui nüüdisaegsed tekstid panevad huvituma, et milliseid mõtteid vaetakse, siis klassikalisemate tekstide puhul on natuke raskem leida seda (peale enamasti campiliku hetke), mis üldinimlikult kõnetaks. On lihtsalt selline nišiklassika.

“Orjad tõmbusid eemale ja berberi ori viskas oda Aksa-Huamile otse rinda.
Aga enne, kui see ihusse tungis, kostis rahva seast naisterahva meeleheitlik karjatus ning kellegi keha viskus Aksa-Huami ja lendava oda vahele.
Oda tungis noore naise rinnast läbi.” (lk 81)


Kommentaare ei ole: