Teatrilavale on seda kultuuriloolist
teksti natuke raske ette kujutada, kuigi autor on seda igati
näidendlikult kirjutanud (ehk siiski mõnele aatelisele
väiketrupile?). Eks tegemist ole ka siseringi tekstiga, mille
võimalikke allhoovusi tunnevad vast eelkõige keeleteadlaste ja
kiibitsejate seltskond. Aga mitte ainult, teksti võib lugeda
niisamuti nö eestluse vaatepunktist, mingil moel kumab siit lausa
rahvusromantismi vaim, millist kirglikku kaitsetööstust näevad
endi tegevuses Wiedemanni auhinna laureaadid! Ja ega sellele vastu
vaidlegi.
Näidendis puudub südameid ragistav
konflikt, kõik tegelased on enamvähem sõbralikud ja vajadusel
tögavad teineteist muhedalt (pole see teadlaste seltskond ühtigi
mingid kuivikud), mehed ja naised püsivad traditsioonilistes
soorollides. Eks selline konfliktipuudus ole kahe teraga mõõk,
ühelt poolt hea rahulik lugemine, teiselt poolt jääb (väljaspool
siseringi vihjeid) ehk liialt üheülbaliseks – targad mehed ja
naised saavad kokku, tutvustavad oma vaateid ja räägivad ajalisest
kulgemisest, kõiki ühendab sügav respekt selle heatahtliku vana
Wiedemanni suhtes. Aga miks mitte, alati ei pea urgitsema inimhinge
või ühiskonna allhoovustes.
Ühesõnaga, omal moel vaheldusrikas
lugemine. Ikkagi kultuurilugu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar