Iseenesest tobe ja masendav lugu, ent
tekst on tekst. Kaks ülikut on saamas vanemas eas üheaegselt ja
esmakordselt isaks ja nad lepivad rõõmsas ootusärevuses kokku, et
lapsed olgu sama suured sõbrad kui nemad või veel parem – las
abielluvad. Ongi siis poiss ja tüdruk, keda kasvatatakse koos ja
muidugi nad saavadki väga lähedaseks. Aeg möödub mõnevõrra ning
kumbki kasvab vaimustava välimusega noorukiks. Kurjad ja kadedad
keeled aga sosistavad tütre isale, et tal võiks olla parem diil kui
see kokkulepitud abielu talle alluva üliku pojaga. Ja tõepoolest,
mehele hakkab see mõte meeldima ja ta laseb jahikäigul mõrvata oma
parima sõbra ning seejärel kupatab värske orvu lossist minema.
Poiss muidugi hämmelduses sellisest saatusepöördest ja käib lossi
akende all neiule oma armastusest laulmas, neidki kurvastab nagu kord
ja kohus. Siis ilmub välja vägev kosilane – kas annad tütre
mulle naiseks või ma võtan võimuga ja võin papakesegi maha lüüa.
Neiu isa nõustub, kaasavara näib sobiv. Vanamees kutsub armunud
poisi enda ette ja käsib tal tütresüdamest loobuda. See süüdistab
vastu, et vanamees tegigi ta orvuks.
Muuseas, neiu nimi on Zuhroo ja poisil
nimeks Tohiir. Ning tütre isaks on kuningas.
Ühesõnaga, kuningas küüditab
Tohiiri kõrbesse. Ja Zuhroo ärritava halina peale nõustub ta koos
tulevase väimehega 40 päeva ootama, et Zuhroo armastus lahtuks. Aga
no ei, tütar laseb oma armastatut taga otsida ja viimaks
toimetataksegi poiss tagasi neiu juurde. Kuid oh kurja saatust,
väimehe nuhid kannavad selle tõpra tagasitulekust kuningale ette,
kes otsustab seepeale Tohiiri kasti sulgeda ja selle jõkke visata –
nutva Zuhroo juuresolekul nii tehaksegi. Kast siiski ei upu, ning
mõne päeva pärast tõmbavad kasti jõest välja 3 kuningatütart,
kelle otsuse järgi kuulub kasti sisu noorimale kuningatütrele. Kaas
avaneb ning välja vaatab räsitud ja ilmatumalt kaunis noormees.
Noorim kuningatütar on nüüd täiesti sillas ja sunnib isale peale,
et saaks selle võõra noormehega abielluda. Päevad mööduvad,
kosudes muutub Tohiir kuningatütre silmis veelgi meelamaks, ja noh,
neiu armastus kasvab üle pea. Tohiiri teadmata valmistatakse ette
pulmad... ja alles nö altari ees kohkub see täiega ja tunnistab, et
armastab vaid Zuhrood ja teisiti mitte ei saa. Oh ilmatumalt õnnetu
kuningatütar, ta pakub varavalgeni Tohiirile veelkord oma esimest ja
tõelist armastust, ent noormees pole lõbujanuline.
Taas rändas Tohiir tagasi Zuhroo manu,
taas said nad nautida üürikest rõõmuhetke kuni kuningas nad tabas
ja otsutas Tohiiri võllasse tõmmata. Taas vaatab Zuhroo, mida
tehakse ta armastatuga – üles puuakse. Neiu lein on meeletu ja ta
pannakse toaaresti, et mitte ometi Tohiiri hauale tõtata ja muidu
kuningakoda häbistada. Lõpuks võtab Zuhroo ette naiselikult kavala
pettemanöövri ja ta pääseb 40 valvuri käest minema – ja kohe
Tohiiri hauale. Neiu kadumisest kuuldes läheb kuningas raevu ja
käsib tütre jalamaid üles otsida, ning lõpuks leitakse ta
kalmuküngast kallistamas. Ent Zuhroo on sinna otsa kurbusse surnud.
Kuningas kahetses ja nuttis, aga mis
see enam muudab. Zuhroo maetakse Tohiiri kõrvale ning mõne aja
pärast märgatakse, et kummagi kääpale on kasvanud roosipõõsas,
mille oksad on kokku põimunud. Ja nii sai arendatud roosisort nimega
“kallistavad armastajad”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar