Võrdlemisi omapärane kirelugu
sensuaalsest keskealisest femme fatale'st, kelle ümber mehed ikka
tiirelda tahavad ja kes seda mitte just pahaks ei pane, hoolimata
abieluseisusest ja truuduse vannetest. Sest mõned naised on sellised
hukatuslikud kärbsepaberid, elu nektariks neile on flirt. Eks mõni
konservatiivsem inimene peaks seda vähe patoloogiliseks (jajah,
tähelepanuvajadus jms).
“Ta nägi küll ahvatlevamaid naisekehi, lopsakamaid vorme, õhetavamaid põski – ent neis puudus see salapärane miski, mis tegi selle haiglaselt hapra, närtsinud naise nii vastupandamatuks.” (lk 24)
Lugu on jutustatud viiekümnendates
eluaastates viimaks tunnustuse leidnud helilooja poolt, kes äkitselt
märkab Viinis oma aastakümnete taguse armastatud naist, kellele on
ta süda senini omasoodu põksuma jäänud. Tol ajal oli preili 18 ja
tunnustamata geenius 36, ning mees ei näinud lootust kaunitari
südame võitmiseks, ja seega loobus parema kavaleri kasuks (eks oma
osa seegi, et tegelikult imetles ta neidu vaid eemalt, lähemalt
tutvumata). Peale mõningast piiramist ja enesepiinamist nad nö
taastutvuvad ja sealt edasi kujuneb suhtlemine natuke teistsuguseks
kui mees vaimusilmas on ette kujutanud... Ühesõnaga, algul paistab
tekst olevat selline kurblik hingehäda ja malbe melanhoolia, ent
autor surub sellesse salakavalad vardad. Igal juhul, hea ootamatu
leid siit sarjast, tasub niisama raamatuid lapata.
“Milline narr ta oli küll olnud! Bruchfeld oli ju kohe esimesel vestlusel ära tabanud, kui vähe oli tema truu kiindumus naisele korda läinud, oli ära tabanud, kui vähe oli naise olemus kooskõlas ettekujutusega, mis mehel oli nii kaua temast olnud – ja ometi oli ta, hoiatavaid hääli oma rinnas summutades, kuulmatul kombel pimedusega lööduna sellest mõttetust armastusest kinni hoidnud, kuni sai täna lõpuks hundipassi! Mehel käis tuline judin üle selja. Aga mida sai tema sinna parata? Mis läks talle korda naine, kelles ta oli nii hirmsasti pettunud – kelle rinnas ei hõõgunud ainsatki üllama tundmuse sädet! Naine, kes polnud muud kui südametu kokett – kui mitte hullem, vaatamata kummalisele abielulisele truudusele, mida ta oma abikaasa vastu üles näitas!” (lk 42)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar