Seekordne lugu on siis sellest, kuidas
külarahvas võitleb ameeriklaste napalmpommide põhjustatud
kahjutule vastu. Nimelt pommitatakse üht metsaparadiisi, mida kured
ja haigrud kasutavad pesitsuspaikadena... ja mille kaudu
Vabastusarmee toimetab oma vägesid ja varusid rünnakuteks Ameerika
ja selle käsilaste vägede tugipunktidele. Vanamees Tu, kes on
aastakümneid seda omapärast looduskaitseala nö majandanud, näeb
nüüd, kuidas päevade kaupa pommitatakse seda imelist linnuoaasi –
ent ühtlasi saavad suuremas plaanis niimoodi eelkõige vatti
vietnamlaste varustusteed. Metsatulekahjusid tuleb peatada, kõik ei
tohi maatasa põleda, ja nii on moodustatud rahvakaitseväelastest
(kes enamasti naised) päästekomandosid, kes siis peale
napalmirünnakuid ruttavad metsa kraave kaevama, et sellega pidurdada
seda meeletut tulelaviini (teised rahvakaitseväelased lasevad samal
ajal püssidest lennukeid, et need liialt julgelt end ei tunneks).
Kangelaslikult kraave kaevates õnnestubki nii osa metsa tulest
päästa, ja Vabastusarmee asub tänu sellele järjekordsele
rünnakule, mille käigus saab okupantide tugipunkt hävitatud.
Ainult et paistab, et linnud lahkuvad selliselt pommitusalalt... Kuid
võit on võit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar