Lugu siis vietnamlaste
vabadusvõitlusest Prantsuse võimu vastu. On külake ja seal elavad
kaks poissi, kes on ja ei ole parimad sõbrad. Käivad karjas,
mängivad ja tülitsevad; ent suurem teeb väiksemale vahel liiga.
Ühel ööl koputatakse suurema poisi hurtsiku uksele – kaks
rahvaarmeelast on hädas ja vajavad ööks pelgupaika. Ema ei taha
neid sisse lasta – äkki on tegemist reeturitega või siis jäädakse
nendega koos olles prantslaste haarangule vahele, aga noh, lõpuks
need mehed sisse lastakse. Poiss kuulab ja imetleb vapraid
võitlejaid, langeb suisa ühele kaela ja saab selle teo eest vopsu
vastu pead. Vahetatakse ja uuritakse uudiseid, kuni viimaks minnakse
magama, järgmisel päeval lubatakse neid kohalike partisanide staapi
juhatada.
Ühel hetkel kurdab poiss emale
kõhuvalu ja lipsab hurtsikust välja – ning tormab väiksema poisi
elupaiga poole, teadaandega, et tema juures ööbivad kaks vaenlaste
nuhki! Kuidas ta sellest aru sai – kaela langedes selgus, et võõras
lõhnas kuidagi mitteomaselt, ja kui poiss vopsu sai, oli kah selge –
rahvaväelased lapsi ei löö, nad hoopis kaitsevad lapsi. Ühesõnaga,
tegemist on peaaegu kindlasti reeturitega. Ta veenab väiksemat sõpra
rahvakaitseväelasi kohale tooma, et need reeturid vangistaks. Ja noh,
nii lähebki. Lõpuks peale kõike seda möllu (hommikul ründavad
küla prantslased, ent nad lüüakse tagasi) jõuavad poisid
teineteise suhtes mingile järeldusele – ainult prantslased ja
reeturid löövad lapsi, õiged sõbrad nii ei tee. Tõesti, on õige
see.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar