Andrus Kivirähk - Sitikas Peeter (Kaka ja kevad, 2009)

Väike sitikas Peeter oli seda hommikut kaua oodanud. Seepärast tõusis ta kiiruga, pesi ennast üle kere ning pani selga uhiuue ülikonna. Kaela sidus ta pisikese lipsu ja seisis siis tükk aega peegli ees, et näha, kas kõik on ikka korras.

Peetri õed ja vennad, kes olid veel pisemad, kõõlusid rohukõrte otsas ja vahtisid oma vanemat venda suure uhkusega. Küll ta nägi kena ja viisakas välja! Aga eks see pidigi niimoodi olema, sest Peeter läks ju täna esimest päeva tööle. Loomaaeda! Nagu oleks ta mõni suur ja tähtis loom, aga mitte väike sitikas.

“Kas sa süüa ei tahagi?” päris ema ja pakkus Peetrile tükikest paiselehte, aga Peeter raputas pead. Tal polnud sugugi isu, ärevus oli nii suur! Ja ega tal polnud aegagi, loomaaed tehakse ju varsti lahti. Peeter kallistas ema, lehvitas õdedele ja vendadele ning asus teele.

Peeter oli alati tahtnud loomaaias töötada ja selle nimel palju vaeva näinud. Ta oli õppinud pähe luuletusi ja harjutanud tantse, et neid siis loomaaia külastajatele näidata. Praegu kordaski ta mõttes kõiki neid ilusaid salme ja muretses ise kangesti. Kas kõik on ikka korralikult peas? Küll oleks kole, kui ta külastajate ees midagi segi ajaks!

Hirmsasti pabistades jõudis Peeter viimaks loomaaeda. Külastajaid veel polnud. Nüüd tuli leida vaba puur. Näe, seal karumaja kõrval oligi üks!

“Vabandage, kas see puur seal on vaba?” küsis Peeter viisakalt. Aga karu ei vastanud midagi, ainult vedeles uimaselt päikesepaistel, käpad laiali. Peeter otsustas, et küllap tohib ta siiski sinna puuri minna. Ta kõndis trellide vahelt ilma vaevata läbi – oli ta ju vaevalt sõstra suurune. Puuris kammis ta tundlaid ja jäi erutatult külastajaid ootama.

Juba tulidki ühed – ema, isa ja laps. Peeter ajas ennast sirgu, kummardas ja hakkas luuletust lugema. Aga inimesed ei teinud teda märkamagi. Nad kiirustasid hoopis karu puuri juurde ja laps hüüdis:

“Oi, kui tore mõmmi! Vaadake, kui armsasti ta magab!”

Peeter jäi vait ja oli natuke õnnetu. Ta ju nii püüdis, aga inimesed vahivad hoopis karu, kes mitte midagi huvitavat ei tee, ainult põõnab! Aga sealt tulid uued külastajad ja Peeter otsustas neile tantsida. Ta alustas uljalt, hüppas ja kargas, aga inimesed ei vaadanud tema poolegi, vaid läksid jällegi karu juurde. Ja nii juhtus ikka ja jälle. Inimesed tulid, Peeter luges neile luuletusi, tantsis ja laulis, aga mitte keegi ei pööranud talle tähelepanu. Üks mees ütles isegi: “Näe, täitsa tühi puur!”, samal ajal kui pisike Peeter seisis lausa kikivarvul ja luges valju häälega omaenda kirjutatud luuletust! Kõik tormasid vaatama paksu karu, kes päev otsa ainult magas ja kellel polnud uut ülikonda ega midagi!

Õhtuks, kui loomaaed kinni pandi, oli Peetril hääl ära ja ta oli hirmus väsinud. Aeglaselt kõndis ta kodu poole ning oli väga kurb.

Väravas jooksid õed ja vennad Peetrile vastu.

“Lõpuks ometi!” hüüdsid kõik kooris. “Lõpuks oled sa kodus! Küll me igatsesime sind!”

Ja kõige pisem õde küsis hästi haleda häälega:

“Peeter, kas sa homme lähed jälle loomaaeda?”

“Ei lähe,” ütles Peeter.

“Küll on tore!” hüüdis väike õde ja kõik teised sitikad olid samuti hirmus rõõmsad. Ja siis luges Peeter neile oma luuletusi ning pärast tantsisid kõik koos ja see oli üks väga tore suveõhtu.