Dramaatiline lugu sõdurist, kes on
Lõuna-Vietnami armee teenistuses ja peab osalema oma kodumaa
inimeste terroriseerimisel. Mis on muidugi äärmiselt vastumeelne
tegevus. Ja mis on Lõuna-Vietnam?
“Kui millegagi vääratasid, võeti sind kinni ja saadeti “ideoloogilisele ümberkasvatamisele”. Kui astusid tänavale, rõkkasid sulle vastu okay'd, kirendasid karjuvad värvid, lõnkusid kauboid. Kõik see imbus minu hinge, näris ja kulutas seda vähehaaval, nagu paadipõhja külge klammerdunud teokarbid närivad ja kulutavad puud.” (lk 117)
See ei ole loomulik, see ei ole see,
mille pärast prantslaste vastu võideldi. Nojah, aga mis jääb
vaesel mehel üle, kui on sund armees teenida? Nii peab ta võtma osa
ühest järjekordsest vastikust missioonist, kus üht küla on
pommitatud seepärast, et see tegevat koostööd partisanidega. Nende
rühm siseneb seejärel külla, koguvad ellujäänud ülekuulamiseks
kokku ning seejärel tegelevad sõdurid rüüstamisega; nii ka
kangelane luusib laastatud külas ringi ja tunneb end
traumaatiliselt. Ja ühest pommitatud majast leiab ta pisikese
puusandaali. Kes oli see väike tüdruk, kellele see kingiti, kui
rõõmus ta võis olla selliste kauniste sandaalide pärast, on ta
elus või siis surma saanud sellises elajalikus rünnakus?
Edasi satub ta ülekuulamisele, kus üht
eite süüdistatakse partisani aitamises. Piinamise järel eit sureb.
Vapustatud peategelane taarub sealt ära, oksendab ohjeldamatult ja
näeb marodööritsevaid sõdureid, kuskilt on taas kuulda
pommitamist. Hiljem läheb ta tagasi ülekuulamismajja, seekord on
vahepeal end purju joonud rühmaülem ette võtnud partisani naise,
keda ilmselgelt ootab vägistamine. See on peategelasele liig,
viimane piisk, ta tungib rühmaülemale selja tagant kallale ja
peksab püstolipäraga ta pea sodiks, kinniseotud poolpaljas naine
vaatab seda õudusega pealt. Posttraumaatilise stressiga mees vaarub
onnist välja, ükski sõdur ei peata teda, ning ta koperdab järgmise
küla suunas, sealtpoolt on kosta lõunavietnamlaste pommitamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar