Üsna wanamoeline lugu mehest, kes
vihkas masinaid. Ehk siis insener, kes avastas, et masinate tekitatav
white noise ja hullem kära on neile viis suhtlemiseks, mis on
kangelasele häiriv. Ja mees pöördub looduslapseks ning püüab
masinatele vingerpusse keerata. Oleks, et siis lihtsalt tehnika
hävitamine, aga ei, selle käigus hävineb niisamuti inimesi kui
maist vara. Ühesõnaga, mees tunnistatakse vaimuhaigeks, ent
hullumajaski leiab ta võimaluse tehnikat tuksi keerata. Kui ta
vabaneb, satub ta tööle veidrikust rikkuri juurde, kes vaimustub...
arvutitest. Endine vaimuhaige püüab rikkurile tõestada, et tema
mõistus töötab paremini kui arvutitel. Kuni ühel hetkel... mees
avastab, et võistlev arvuti on ta hüpnotiseerinud ja nö rivist
välja löönud – ning veel hullem, selle tagajärjel on nüüd
mehel üks ajupoolkera läbi kärsatatud. Ent ta jätkab allesjäänud
ajupoolkeraga võitlust tehnika vastu.
Võrdlemisi jabur lugu, mis kulgeb
katastroofi poole. Nägemused kõikvõimsast arvutist on sellised,
nagu need kunagi olla võisid – mis siiski nüüdispilgule suht
humoorikad. Muidugi, iseasi, mida võisid nõukogude aja lugejad
sellistest tehnikate kirjeldustest arvata, moeröögatus missugune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar