Lugu lähituleviku
süstlahoorast, kes kuritahtliku nanotehnoloogilise süstlasutsu
tagajärjel saavutab surematuse. Mis on pisut niru saatus, sest miski
epideemia pärast sureb peagi inimkond ja seejärel muu fauna ja
tasapisi floora. Pluss on see, et 16-aastaseks jäänud neiu ei vaja
sööki ega jooki (ja ka mitte õhku), sest nanoosakesed tema sees
toodavad kõik eluks vajaliku (viis, kuidas surematu keha endale
aineid omastab, on ehk kummaline ja lastele sobimatu teada).
Aastasajad, tuhanded ja viimaks miljonid mööduvad, Maad külastavad
mõned võõrtsivilisatsioonid, ent ikkagi lahkuvad – sest kõige
lõpuks on Päike ise Maad hävitamas, ja surematu neiu tunneb
esmakordselt mõningasi füüsilisi muudatusi (ahjaa, nanoosakesed ei
saa hambaid parandada, ja nii võib näiteks hambavalu kesta mõned
sajandid). Ta on proovinud end tuhandeid kordi tappa, ent
nanoosakesed ehitavad ta alati surmast üles, ja see on üpris
valuline protsess (tõsi küll, kas siis taastub hammaste endine halb
olukord või saab uue hambumuse?). Kui Päike hävitab Maa, kas see
oleks siis surematule kauaoodatud pääsemine elust? Või oleks
lõputu suremine ja elluärkamine Päikese süleluses kuni see
viimaks hävineb?
MacIntyre on
sellist hoomamatut aega üpris kenasti kokku sidunud peategelase
märkmete katkete kaudu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar