07 september, 2013

Dale Bailey – The Rain at the End of the World (The Mammoth Book of Apocalyptic SF, 2010)


Sajab ja sajab vihma, ja seda ülemaailmselt ning juba 49 päeva järjest. Kust selline vihm tuleb, miks see ei lõpe, teadlased ei oska seda öelda, pole olemas seletust. Ja kõiksugu viimsepäevasektid ehitavad Noa laevu või ohverdavad vihmajumalatele jms. Ühel hetkel kaob televisioon, ja raadiojaamu jääb üha vähemaks. Miks? Ei tea, ei öelda põhjust. Ehk selleks, et massihüsteeriat mitte õhutada. Levivad jutud hirmsatest üleujutustest ja marodööridest. Ja maast kasvavad inetud seenetaolised ollused, sellised õõvastavalt hallikad.


Stuart ja Melissa sõidavad mägedesse, et seal, nende hiljuti ostetud suveonnis, pääseda üleujutustest, märjast, seentest, painetest. Nad on aastaid koos olnud ja nüüd emotsionaalselt kaugenenud teineteisest. Vihm, vihm ja vihm, Stuartile käib see eriti ajudele, juba vihma esimestel nädalatel ilmus ta silmadesse kergelt hullumeelne läige. Vihm trummeldab järelejätmatult. Ning mingi hetk tuleb jutu, võiks öelda, puänt kui selline.

Tekst polegi õieti suunatud nö katastroofi anatoomiale, vaid pigem käsitleb inimsuhete okkalisust, varjatud valusid, läheduse probleeme. Kuigi jah, ekstreemkliima paratamatult võimendab seda kõike.

Kommentaare ei ole: