Sajab ja sajab
vihma, ja seda ülemaailmselt ning juba 49 päeva järjest. Kust
selline vihm tuleb, miks see ei lõpe, teadlased ei oska seda öelda,
pole olemas seletust. Ja kõiksugu viimsepäevasektid ehitavad Noa
laevu või ohverdavad vihmajumalatele jms. Ühel hetkel kaob
televisioon, ja raadiojaamu jääb üha vähemaks. Miks? Ei tea, ei
öelda põhjust. Ehk selleks, et massihüsteeriat mitte õhutada.
Levivad jutud hirmsatest üleujutustest ja marodööridest. Ja maast
kasvavad inetud seenetaolised ollused, sellised õõvastavalt
hallikad.
Stuart ja Melissa
sõidavad mägedesse, et seal, nende hiljuti ostetud suveonnis,
pääseda üleujutustest, märjast, seentest, painetest. Nad on
aastaid koos olnud ja nüüd emotsionaalselt kaugenenud teineteisest.
Vihm, vihm ja vihm, Stuartile käib see eriti ajudele, juba vihma
esimestel nädalatel ilmus ta silmadesse kergelt hullumeelne läige.
Vihm trummeldab järelejätmatult. Ning mingi hetk tuleb jutu, võiks
öelda, puänt kui selline.
Tekst polegi õieti
suunatud nö katastroofi anatoomiale, vaid pigem käsitleb inimsuhete
okkalisust, varjatud valusid, läheduse probleeme. Kuigi jah,
ekstreemkliima paratamatult võimendab seda kõike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar