Külmasõjaaegsest
meeleolust kantud lugu – järjekordse Kuuba kriisi hapukskeeramisel
puhkeb korraga tuumasõda USA ja N.Liidu vahel, mis loomulikult
paiskab kogu maailma segi. Ühesõnaga, saabub totaalne tuumatalv,
mis algab lõputu vihmasajuga ja lõppeb täieliku külmumisega
(pilvekiht hoiab Maad Päikese eest), ja pea ainus koht, kus
inimestel võimalik reaalselt vastu pidada, on Island – seda tänu
vulkaanide tekitatud kuuma vee olemasolule ja islandlaste
kohanemisvõimele ekstreemsetes oludes. Tuumatalv on teadagi enam kui
ränk vintsutus ja lõpuks kattub tolmupilvede varjus kogu Maa jääga.
Ent islandlased ja nende külalised püüavad kohanduda ja oma
kasvuhoonetes elektrivalguses söögitaimi kasvatada (sest nad saavad
elektrit toota!).
Lool on kaks
võimalikku lõppu – et kas see inimkonna viimane kants pidas vastu
(iseasi, mida radiatsioon omakorda veel põhjustas) ja taas võiks
inimsipelgad Maal laiali levida või nälgis-külmus lõpuks muu
maailma kombel samuti surnuks. Õigupoolest selline vanamoodsa
tunnetusega ulmelugu – autor räägib pea õpetliku hoiatusloo jne,
ja rosinaks veel Fermi paradoks ka. (Ei saagi teistele planeetidele
pürgida või maailmaruumi hõivata, sest särava intelligentsi
olemasolu viib enesehävitusele.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar