Tulnukad teatavad,
et nemad lahkuvad Maalt. Nad on pärit kuskilt planeedilt, mida
tähistab numbrirodu ja olnud siin Maal juba 1947. aastast, aidates
maalasi muuhulgas kosmosetehnoloogia arendamisel ja vähiuuringutega
jms head. Aga nüüd nad lahkuvad, ütlemata põhjust. Tavainimesed
peavad kogu seda värki näitemänguks teleuudistes, sest valitsused
on alati tõsimeelselt kinnitanud, et ufosid pole, aga noh,
tõepoolest, televisiooni otseülekandes panebki mingi kosmoselaev
kuskilt põllult taevasse ja seda saadavad kommentaatori sõnad, et
need olid avalikkusele esimesed pildid tulnukatest. Järgmisel päeval
selgub nende minema põrutamise põhjus – nimelt läheneb Maale
komeet, mis peaks pauguga maanduma Austraalias.
Niisiis, tublid ja
abivalmid tulnukad lahkusid seepärast, et nad ei leidnud viisi,
kuidas ära hoida kuue päeva pärast toimuvat elu Maa pealt
pühkimist. Ameeriklased lubavad pommitada komeeti tuumapommidega, et
paha taevakeha tükkideks lasta või kursilt väärata. Järgmine
päev selgub, et lõhkepeadega rakett on miskipärast omakorda
kursilt vääratanud ja hoopis põrutanud laadungiga Jaapanisse ja
seal koletu hävitustöö põhjustanud (vandenõuteoreetikud
kommenteerivad, et see oligi ameeriklaste plaan Jaapani lõplikuks
põrmustamiseks). Taga hullemaks, radiatsiooni tagajärjel moodustub
seal hiiglaslik godzilla, kes suundub Tokyot hävitama. Aga lõpuks
tulistatakse see koletis surnuks ja godzilla lihast lubatakse
valmistada jaapanlastele konserve näguripäevadeks. Ja venelased
lubavad omakorda saata tuumaka komeedihävitaja teele. Ja nii edasi.
Lugu on jutustatud
ühe tavalise keskealise inglise mehe poolt, kes hiljuti naisest
mahajäetuna elab vanemate majas, suheldes sõprade või naabruskonna
inimestega. Ja tunneb puudust Katy'st, kes elab nüüd teise mehega,
sest loo jutustaja on igav ja tavaline inimene. Nojah. Iga tunniga
läheb olukord Londonis (vist?) aina hullemaks, nagu ikka, inimesed
kas püüavad põgeneda või röövida või madalaid kirgi välja
elada. Kõige selle vägivalla ja hullumeelsuse keskel on nukravõitu
peategelane, kes on vahel ilmatuma kurb mahajätmise tõttu, ent
siiski püüab jalgadel püsida. Õnneks moodustatakse nende tänaval
kodukaitse marodööritsejate vastu, ning see pakub mingitki tegevust
hulluksmineku vastu; peategelanegi ühineb sellega, leides kodust isa
õhupüssi. Kodukaitsel on niisamuti ülesandeks rottide tapmiseks,
keda on ühtäkki ilmatuma hulk – ja rotilihast saab süüa
valmistada. Lõpuks... tõusevad surnud üles ja tulevad külastama
oma kodusid, nii ka peategelase isa ja ema ja vanaisa saabuvad koju
ning kukuvad irisema, et kinnisvara pole korras hoitud jne. (Üks
vaene vägistamises süüdistatud värskeltpoodu ärkab samuti
laternapostil köie otsas ellu, ja krigistab pahaselt “Mina seda ei
teinud!”, et siis uuesti pooduks saada ja seejärel üles ärgata
jne. Lõpuks võetakse ta sealt maha)
“People had become quite a bit more serious over the last couple of days. I suppose approaching apocalypse does that to a person. That and lack of water for a good bath. Most of us were beginning to smell, not least the risen dead.” (lk 127)
Ühesõnaga,
võidutseb hea briti must huumor, seda lugu võiks küll eesti keelde
tõlkida, lahe kiiksuga maailmalõpuvisioon, õigemini vallatu satiir
sellest. Väike õnnetu inimene keset katastroofiootust, ja ikka
sirge seljaga. Selle antoloogia üks paremaid lugusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar