Vladimir Wiedemann – Püha kaljukitse radadel (2013)

Raamat räägib autori reisidest Tadžikistani ajavahemikus 1977-1991. Pühamehed, kanep, Stalin, mäed, külalislahkus, rongireisid, kunstnikud, tutvused, islami pühakirjadega äritsemine, nõukogude võimu kohalikud eripärad jne jne. Autori ja ta sõprade vaimustus kaugest erilisest maast oli, on ja jääb, ent eks vahel on võimalik seal rahagi teenida. Miskisugune vabadus nõukogude tingimustes. Autor avab omapoolse nägemuse nõukogudelikku esoteerikaellu, kus ühtviisi entusiasmiga tegeldi tantrate ja tšakrate kui ka pühameeste ja lumeinimeste otsimisega. On pühamehi, kes vabal ajal on mullad, ent tööajal kaevanduse veoautojuhid. On pühamehi, kes lasevad võimu nimel järgija surnuks peksta. Ja nende ja paljude teiste eripäraste teadjameeste vahel rändab autor, tervitades neid Eesti ja Tami poolt. Ühesõnaga tundub kogu see esoteeriline maailm paras segapudru olevat, ühtviisi pühendumine budismile, islamile kui ka selle sajandi erinevatele new age värkidele (ent nõukogude soustis!). Tadžikistan, see on vabadus ja külalislahkus ja Stalini kultus. Eks omaette ooper ole kanepitoodete tarbimine ja kõiksugu mahhineerimised raha saamiseks, sealne maa oligi tollal nõukogude hipidele ühtviisi materiaalseks kui esoteeriliseks kullaauguks.

“Temal seisis nüüd ees teekond läbi rohkearvuliste maagiliste varitsuspostide, kus kurjad deemonid ässitavad ühtelugu teekäija kallale zombistunud mente, kes nõuavad dokumentide esitamist. Mahhov, kel polnud sissekirjutust ega isegi mitte passi, hoidis intensiivselt üleval oma kaitsevälja, meenutades mulle selles rollis Tiibeti salavalitsuse agenti. Nüüd kavatses ta liikuda itta, et jõuda kaugemas perspektiivis välja läände.” (lk 171)

Huvitav, mis mõlkus raamatu illustraatori meeles, kui neid kompositsioone koostas?

postimees
helilaine
sirp