Lugu siis sellest,
kuidas tänapäeva tsivilisatsioon kukub kokku peale üleilmset
megarünnakut – natuke arusaamatuks jääb, kes või mis selle
organiseeris (kodanikud, kes nõuavad vaba intenetti? Mingid
überterroristid?). Igal juhul, linnad hävinevad plahvatustes ja
mingi vallapäästetud viirus tapab inimesi jõhkra kiiruse ja
tõhususega.
“Attacks on major cities all over the world have left emergency responders in chaos. The attacks are electronic, biological, nuclear and conventional explosives, and they are very widespread.” (lk 65)
Ent on ka
ellujäänuid – ja need on näiteks patsiga poisid, kes rünnakuööl
pidid tööle tõttama, et küberrünnakutega tegelda. Ja et
serveriruumid on välismaailma eest niivõrd kenasti kaitstud, ei
pääsenud viirus nende patsipoiste ja -tüdrukute kallale (kel oli
oidu lähedaste esimeste hädasignaalide peale reageerimise asemel
tööpostile jääda). Istuvad siis patsiga poisid kinniste uste taga
ja mõtlevad, mida edasi teha. Õnneks suudavad nad internetti käigus
hoida, mis võimaldab suhelda teiste omasugustega – ent neid
suhtlejaid jääb üha vähemaks; lisaks on selge, et generaatorite
abil pole võimalik pikalt vastu pidada. Eks siis tuleb neil
päevavalguse kätte minna ja näha, kas viirus niidab neist jalust
või tuleb hakata uut maailma üles ehitama.
“We're going to do something. Something is better than nothing. We're going to take this patch of the world where people are talking to each other, and we're going to expand it. We're going to find everyone we can and we're going to take care of them and they're going to take care of us. We'll probably fuck it up. We'll probably fail. I'd rather fail than give up, though.” (lk 89)
Natuke jabur lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar