Laird Barron "The Beautiful Thing That Awaits Us All" (2013)

Lõpuks ometi keegi, kes Lovecrafti tänapäeva toob. Tegu on mulle tundmatu (kuid tunnustatud) õuduskirjaniku vist kolmanda jutukoguga ja see on suhteliselt täiuslik. Siin on uus, kosmiline õudus. Loomult on tegu HPL maailmatunnetusega, kuid seda niiöelda mehisemas võtmes: Lovecrafti tegevuskohad olid raamatukogud või vanaaegsed külad ja peened majad, Barronil seevastu räpased hotellid, raielaagrid ja isegi ulmekirjanike kokkutulekud. Ka peategelased on mehisemad, nagu gängsterid ja kriminaalid, jahimehed ja muidu karmid mehed.
   Barroni õudus on groteskne, nihilistlik ja teatud mõttes pseudofilosoofiline. Samas teeb ta paaris loos ka Lovecrafti jäljendajate üle nalja ning kirjeldab ulmemaailma autorite siseringi nääkluseid. Lovecrafti mainib ka üks kosmiline koletis ja mitte väga meelitavalt. Lugudes on seesama ja vist vältimatu  klishee, et mingi muidu suvaline jõmm avastab järsku universumit neelava koletusliku vandenõu või plaani ning ega sealt ta jaoks head nahka ei tule. Need jõud, mis inimkonda õgivad, on takistamatud, tundetud ja halastuseta. Barron alandab ja vägistab inimkonda, pean nüüd ka ta ülejäänud asjad tellima.  Peab ikka imetlema seda oskust kirjutada sarnasel zhanril ja mitte laskuda täielikku HPL ahvimisesse või klisheedesse. Kui väga vaielda, võib ju öelda et eks kõik on jäljendamine jne aga kui loetu tekitab minus autoripoolselt kavandatud efekti on asi minu jaoks õnnestunud teos ja seda see kindlasti ka on.