Kes on suurimad tarbijad? Selgub, et naised. See
raamat pakub ühe viisi, kuidas need parimad tarbijad enda tahtmise
alla saada. Selleks pakutakse naistele võimaluse kogeda midagi
erakordset – orgasmi. Müüki paisatakse intiimsete abivahendite
tootesari “Kaunis Sina”, mis vallutab maailma naised pea ühe
nädalaga. Tõepoolest, naised kogevad midagi enneolematult võimast,
ja seda kasvõi mitu korda päevas. Ent nagu loo kangelannale selgub,
on neis intiimtoodetes oma nanotehnoloogilised lisandid, mille
tagajärjel on 98% maailma naistest tootesarja looja Maxwelli
mõjuvallas. Sel on siis plaan planeedi rahvastikku disainida ja et
naised tarbiksid seda, mida Maxwell nanovärke manipuleerides tahab.
Ostavad ühe firma kingi, ühe kirjastuse raamatuid, ühe firma patju
– kõik need firmad on muidugi selle megamiljärdari valduses.
Tagajärjeks siis see, et mehed jäävad
naisteta, sest naistel pole mehi vaja. Nemad vajavad aina uusi ja
uusi “Kaunis Sina” tooteid ja patareisid, mis neid seadmeid töös
hoiaks. (Raamatu edenedes jääb vähe arusaamatuks, kuidas nüüdsest
töötamsest loobunud naised seda osturallit endale lubada võivad.)
Võiks öelda, et mehed on enam kui pettunud kogedes naiste sellisest
zombistumist. Veel hullem, Maxwell, kes selle naiste alistamise
organiseeris, on võimeline soovi korral klientidesse manustatud
nanotehnoloogia abil naisi elutuks orgasmitada, mehe-naise vaginaalne
vahekord on niisamuti võimatu (need faktid on küll teada vaid
peategelastele).
“Naine rögises vastuse. See oli samuti olek, mille Penny ära tundis. Tihti, pärast pikka testimist, olid valjud ekstaasioiged ta kurgu kuivaks ja kasutuks teinud.
Teised nihkusid lähemale, tuikudes, ebakindlalt, sirutades oma peenikesi kaelu, et näha, millega Penny tegeleb. Penny nägi, kuidas nende uudishimulike zombide juuksed juurtest katkesid, kahtlemata alatoitumisest. Nende pealagedel läikisid kiilakad laigud. Talle ei olnud teadmata, et üks varasemgi seksrevolutsioon oli neile sarnased kõndivad luukered kaasa toonud. Mitte väga ammu oleks need komberdavad luidrad heidikud AIDSi ohvrid olnud.” (lk 112-113)
Ühesõnaga,
järjekordne visioon inimeste totaalsest manipuleerimisest. Tekst on
õige orgasmi- ja rahuldusrohke, eriti seal, kus kangelanna Penny
peal katsetatakse tootesarja mõju. Või siis juhtumid Nepaali
200-aastase nõiatariga, kelle rahuldamine võib ehk panna lugejal
sisemuse vähe keerama (need... häbemekarvad).
Lugu ise algab kui
muinasjutt – keskpärane neiu kohtab ülirikast ja kõmulist
poissmeest, mis siis aga peagi keerab musta huumoriga düstoopiaks,
kus lugejat piitsutatakse üle ääre astuma. Palahniuk ei loo
usutavat maailma, see on grotesk, kus kõiksugu detailid peavad
panema lugejat ahhetama (millised orgasmivõimalused! Või kuidas
pettunud meeste poolt kokku kogutud dildod peale hiiglaslikku
lõkkesse viskamist miinipildujatena tööle hakkavad).
On selline
meelelahutuskirjandus, irriteeriv jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar