Ulmeline krimilugu leiab aset 1985.
aastal. Ehk ajal, mil Inglismaa ja Tsaari-Venemaa vaheline Krimmi
sõda on vahelduva eduga kestnud 131 aastat. Lisaks on Inglismaal
pinged iseseisva Walesi Vabariigiga. Millalgi on niisamuti olnud sõda
Saksamaaga, ning saksa väed viibisid Britannias. Senini kasutatakse
ühe liikumisvahendina dirižaableid. Ja muud sellist – ühesõnaga,
aeg liigestest on lahti. Mis veel hullem – ilukirjandus kui selline
on masside tõeline lemmik. Kas on midagi olemuslikult tähtsamat kui
viimaks teada saada Shakespeare'i teoste autorlus? Ega vist.
Nojah, sellises kergelt napakas
maailmas peavad kirjanduspärandi kaitseks tegutsema riiklikud
kirjandusdetektiivid, kelle hulgast pärineb käesoleva teose
kangelanna Thursday Next. Kes ühel hetkel võtab endale hingeasjaks
tabada maailma nurjatuselt kolmas kurjategija – Acheron Hades,
Nexti kunagine kirjandusõppejõud. Mees, keda ei võta kuulid, kes
võib ümber kehastuda kelleks iganes, kõnnib läbi seinte ja
kuuleb, kui ta nime mainitakse lähikonnas. Rääkimata siis ülimalt
nurjatust meelelaadist. Peale Hadese ja Nexti dramaatilist konflikti
röövib mees Nexti onu Mycrofti, kes on leiutanud seadeldise ja
viisi, kuidas saab siirduda kirjandusteosesse (Mycroftil on muidki
hämmastavaid leiutisi).
Sellisel kirjandusaustajate ajastul on
seesihandne masin muidugi enam kui väärtuslik ning Hades asub
sellega muutma röövitud originaalteoste sisu (muudad originaali,
muutuvad automaatselt koopiadki) – kui muidugi Inglise valitsus
selliste tegude lõpetamiseks tasu ei anna. Ent Hadest ei jälita
vaid inglaste Erioperatsioonide Võrgustiku eri organisatsioonid,
vaid ka superkorporatsioon Koljat, mis on vaat et vägevamgi kui
kodumaa ise. Viimaks lähevad panused eriti kõrgele – Acheron
röövib “Jane Eyre'i” käsikirja ja kohkumusega avastavad teose
miljonid andunud austajad, et teos muutub (õigemini hävineb) nende
endi silme all...
See on nüüd väga lihtsustatud
kokkuvõte. Mainimata jäi Nexti katkine süda ja Krimmi sõja taak
ja ajas rändamine ja palju muud. Mingil moel on teose eelkäijaks
ehk Powersi “Anubise väravad” oma kirjanduslike seiklustega –
ainult et siin on metakirjanduse osakaal hulga suurem, tegevuses
osalevad näiteks “Jane Eyre'i” tegelasedki (kuna ma pole seda
teost lugenud, on abiks autori toodud romaani lühiülevaade).
Fforde'i loodud maailm on selgelt mänguline, siia on raske end sisse
kujutleda või unustada – muidugi, kindlasti on lugejaid, kes
ennastunustavalt sukelduks sellisesse kergelt aurupungilikku
fantaasiamaailma (nagu teatab raamatu reklaam, tegemist on siiski
bestselleriga). Noh, kindlasti on omamoodi kurbarmsaks lemmikloomaks
kloonitud dodo, paistab teine olevat selline nunnu, armas ja mõtlik
linnuke.
Kokkuvõttes ei oskagi öelda, et mida
teosest arvata – on ja ei ole ka. Võibolla see kirjandusliku
ainese ohtralt kasutamine käib vähe või rohkem närvidele. Ja miks
see antikangelane Hades niivõrd koomiksipäraselt ülivõimetega
tegelinski on. Samas raamatu fantastiline pillerkaar on omal moel
lõbustavgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar