Seda võiks nimetada kiriromaaniks. On
mees ja naine, kel ühine ja probleemidega minevik. Jaan on nüüd
mõned aastad vaimuhaiglas olnud ning enamvähem lõpetanud
suhtlemise Kadri ja nende ühise lapsega, aga ta saadab siiski
naisele lugusid, mida haiglas olles kirjutab, ning naine on siis
omapoolsetes kirjades tänulik, et vähemalt sellinegi suhtlus on
alles. Kadri ehk loodab, et mees terveneb ja nad jätkavad koos
olemist, mehe tekstides leiduv võimalik reageering selliste
lootusrikaste sõnade peale pole just paljutõotav.
Jaan kirjutab lugusid, mis katkevad
justkui enne lahendust, saladuse avanemist. Esimene lugu on ehk
armastuse otsingust või selle illusoorsusest – Kadri reageerib
sellele oma vastuses ühe nendevahelise suhteprobleemi kajastamise ja
vabandamisega, sellele järgneb Jaani teine lugu Tallinnat tabavast
zombihävingust (ei tulegi ette, kas sellist eestikeskset
zombihävingut on varem kirjutatud), kus tegelasteks on justkui Jaan
ja Kadri ja nende poeg. Naine on siin tekstis (arvatavalt
tahtmatult?) zombistunud ja mehe ülesandeks on poja päästmine
(muidugi jääb selgusetuks, mis pärast päästmist edasi saab);
tekst ise on päris vägivaldne või suisa gore. Kadri reageering
sellele loole on üsna valuline, Jaan “vastab” omakorda kolmanda
looga ehk müstilisevõitu (ja võrdlemisi raskeltloetava) muinasjutu
või fantasyga olemasolu mõtte otsimisest (ühtlasi on see vastus
naise teises kirjas esitatud india eluguru mõtete refereeringule?).
Kolmandas kirjas ütleb Kadri loo kohta vaid viisaka “Väga lahe.”,
edasi on juttu mehe vaimsete probleemide võimalikest
stsenaariumitest.
Suhtlust ei teki, on vaid illusioon
selle võimalikkusest. Mõistmatus jääb. Lugejana ei hakkaks
kumbagi osapoolt õigustama (üks võimalus oleks öelda, et näe,
embkumb ei mõista teise sügavust või olemise raskust), eks autorgi
pigem kirjeldab seda universaalset ja ehk ahastamapanevat üksildust,
kus inimesed võivad kulgeda, kui nad elu järele sügavamalt
katsuvad. Muidugi pole mul aimu, mida autor tegelikult võis öelda
või kuidas tõlgendada romaani pealkirja (või mis täpsemalt on see
“A”, Kadri ütleb ühes kirjas, et a-nimelised naiskujud pole
just õnnestunud).
Nummert kuulub selle raamatudebüüdiga
ehk nende kergelt müstiliste keskealiste Tallinna autorite hulka
nagu Lauli ja Kaints. Ajavad mingit üsna kompromissitut rida, mis ei
pruugi just kõige lugejasõbralikum olla, nende küsimused on ehk
mõneti ebamugavad ja motiivid salapärased või hämarad. Aga kes
teab. No loe, siis tead.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar