Siin siis Tiffanyl esimene kokkupuude
Ankh Morporki ja selle vahtkondlastega; vilksatavad nii Vimes,
Porgand kui Angua. Ei tule küll meelde, et linnaga seostuvates
romaanides oleks Pratchett maininud Boffo võlupoodi, aga noh, kes
teab. Eks Nac Mac Feegle'te kuri kuulsus ole tuttav linna
elanikelegi, ent need tollipikkused haldjalaadsed olendid suudavad
heastada mõnedki linnas sooritatud vägiteod.
Raamat ise algab raju perevägivallaga
– purjus isa peksab alaealist rasedat tütart nii, et see kaotab
lapse. Seejärel püüab Tiffany päästa peksjat küla kättemaksu
eest, kuid mees püüab end järgmisel päeval üles puua. Ühesõnaga,
Pratchetti kohta võigas algus. Nojah, lisaks sellele tajub Tiffany,
et kohalikud inimesed (niisamuti ankhmorporklased) on tema kui ka
teiste nõidade vastu üsna pahatahtlikult meelestatud, ning uurimine
selgitab, et nõianeiu seiklus Talvesepaga on unest äratanud sellise
tegelase nagu hingetu Kavala Mehe – kelle/mille sajanditepikkuseks
tööks on nõidu hävitada. Ja nüüd siis Kaval Mees leiab, et
Tiffany on selle maailma kurjajuur ja asub teda kinni püüdma.
Eks Tiffanyl ole ka noore neiu muresid
– tema senine ustav sõber ja südamepõksutaja Roland on kihlunud
ühe hertsogi tütrega (kes osutub hiljem...). Aga et noortel
inimestel on tunnetemaailm valla, leidub nõiatarilegi üks huvitav
ja ustav süda. Nojah, üleüldse, raamatu süngest algusest
hoolimata käib hiljem paras armastuse pühitsemine ja peale Kavala
Mehega konflikti lahenemist algab noorte paariminek. Ning Nac Mac
Feegle'd saavad uuelt parunilt inimeste seaduste poolt heakskiidetud
staatuse.
Kas sellele Tiffany seeriale enam jätku
tulebki, mingil moel sai siin raamatus mõnelegi algsele probleemile
lahenduse – Tiffany sai hinnatud nõiaks, Kriidimaa tõuke
arenguks, Nac Mac Feegle'd tulid kapist välja. Eks intriige annaks
edasi arendada, aga jah, mingil moel on justkui ok.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar