Kui hetkeks tekkis lootus, et Kolk on
viimaks hakanud kirjutama tõsist proosat, siis... ei. On hoopis
humanitaari unistus paremast või sobivamast maailmast. Muidugi, seda
kõike tuleks võtta mingil moel tervisliku irooniaga, juba loo
pealkirjaski viide hollivuudile ja nii.
Aga lugu siis sellest, kuidas 3 neidu
ja 3 noormeest lähevad ühe noormehe isa erasaarele, et seal mitu
nädalat lõbutseda ja paarituda. Kuid nagu kohe kohapeal selgub, ei
tule sellest midagi välja, mingi õudus luurab seal saarel ringi,
mis siis keerab kõik lõbustused tuksi. Tehnika niisamuti. On see
Jaak, kes eelmisel suvel sama seltskonnaga kaasas oli ja kelle
raamatud merre visati, mistõttu sai õnnetu nohik jälgida vaid
teiste lõbutsemist ja tema üle irvitamist? Või midagi...
sõnulseletamatut, kirjeldamatut? Peagi selgub, et majas on veel üks
tuba. Salatuba. Kuhu saareomanik ei ole lubanud oma pojal mitte
mingil juhul minna. Mis seal peituda võib? On seal tont või
inimene? Noored avavad ukse...
“Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus.” (lk 15)
Nojah, Kolk on Kolk, vahel traagik,
vahel veiderdaja, klounigrimm vist varjab midgi, mis ehk vahel luules
ilma immitseb. Aga kes teab. Tervikteksti võimalik lugeda Vikerkaare
lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar