Ülitempokas action, mis on kokku
surutud umbes 72 tunni sisse marsruudil Rijeka > London >
Tallinn ning mille tulemusena jäävad õhku laskmata Eesti ja Vene
presidendid. Kuidas need küll ellu jäävad, ei hakka paljastama.
Salateenistuste valgustkartev värk!
Rotipüüdja on inglise supertüüp
Purkiss, kes koristab Briti salateenistuste reetjaid. Ise on ta nelja
aasta eest salateenistusest taandunud peale ühe isikliku tragöödia
kogemist; kuid ta on palganud üks salapärane mees... Selgub, et see
tragöödia põhjustanud mees, kelle tõttu Purkiss niivõrd
okkalisele teele asus... on vanglakaristuse asemel Tallinnas nähtud.
Miks? Miks siis nii?? Fallon pidi ju Kuningriigi reetmise eest pea
eluea vanglas istuma, aga nüüd?
Rotipüüdja tööandja saadab Purkissi
kohemaid Tallinna, kus muuhulgas peaks ülejärgmine päev Maarjamäel
toimuma Eesti ja Vene presidentide ajalooline lepitustseremoonia. Ja
selgub, et Fallon on koostöös kohalike Eesti riigiga
rahulolematutega korraldamas tippkohtumise totaalseks nurjamiseks
midagi õige tumedat. Mis see täpsemalt olla võiks... hakkab
vaikselt ja valusalt selguma lehekülgede jooksul. Olukorra teeb
närusemaks see, et üks Tallinnas resideeruv briti salateenistuse
tüüp on niisamuti salateenistuse reetnud ja mehkeldab nende
militaarsete rahulolematutega. Aga kes see järjekordne reetur on? Ja
mida ta õieti ajab?
Igatahes, läheb lahti õige vägivaldne
möll, kus Purkiss koos mõne abilisega kustutab nii paarikümne
kurikaela elu. Seda nii südalinna hotellis, vanalinnas, Lasnamäe
klubis, pankrannikul, maakohtades ja kus kõik veel, kasutuses on
tulirelvad, külmrelvad, improviseeritud lahendused kui ka toores
musklijõud. 48 tunni sisse mahtuv Tallinna tapatalg on kohe selline,
et... kohe on, vahel lased detailsemad kohad diagonaalis üle (mis
siiski maksab kätte – sest kohe tekib lugedes küsimus, et kuidas
küll meie kangelane ometi ellu jäi). Lõpuks muidugi selgub, et
Purkissi minevikuga seostuvad veel mitmed asjaolud, millest mees saab
alles juhtumi lõpus teada! Igatahes, arvatavalt on oodata järge
selle mehe tegudele mõnes järgmises pingekoldes.
“Purkiss näpistas pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt. Liiga palju šokke, liiga palju adrenaliinisööste. Ta oli lugenud, et stressihormoonide sage vallandumine võib pikas plaanis kaasa aidata dementsuse arengule. Ehk oleks see kergendus, mälestuste puudumine?” (lk 108)
Eks autori nägemus Tallinnast ja
Eestist on selline nagu on. Nii arvab Purkiss, et nt hotelli
adminstraatorid ei pruugi osata inglise keelt. Või et
telefoniautomaadid on üldises kasutuses. Või et talve saabudes
katkeb Soome lahel laevaühendus Talsingi vahel. Või et Eesti
lennuväel on hävitajad, rääkimata sellest, et taasiseseisvumise
alguses moodustatud sõjaväel olid kasutuses kopterid ja väeosad
nendega tegelemiseks. Või et selline presidentide lepitustseremoonia
üldse toimuda võiks. Hea küll, ega tegemist olegi miski
turismikampaaniaga, see on vaid põnev sündmuskoht suures malemängus
osalejatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar