Veidralt morbiidsete toonidega kogumik,
pea igas loos on tähelepanu all kellegi lahkumine ja mingil moel
surelikkusest arutlemine (või ka hullumine), raamatu teises pooles
on kolm Allaberti lugu, mis moodustavad üpris omanäolise maailma
(Vadi on selle kohta üpris valgustavalt rääkinud ühes
intervjuus). Igas loos on peategelaseks kirjanik Vadi ning tegemist
sellega, millised asjaolud võivad autori elus ilmneda, suhtluses
ametikaaslaste või lugejate või tuttavatega (tuleb välja, et
varemgi ses laadis kogu ilmunud, ei mäletanudki). Muidugi ei saa
raamatu autorit võrdsustada lugude peategelasega, mõni
kõrvaltegelanegi nuriseb, et loos esinev autor võimendab hiljem oma
juttudes nendega juhtunut üle (mäng mängus, ühesõnaga -
metavärk).
Eks see kultuuritegelastega jantimine
on nagu on, selles suhtes on kogumiku halleim tekst “Peied”, mis
jääb tõesti... halliks ja mittemidagiütlevaks; vaevalt et Vadi
selle just ruumitäiteks kogumikku pani (ehk on tegemist
paroodiaga?). See Vadi loome, mida me kõik palavalt armastame,
hakkab kõige tugevamalt tööle pikimas loos “Korrektuur”, kus
Allaberdi-müüdiga kihutatakse õige kummastavatele radadele (kes ta
tegelikult oli ja mida ta nüüd tahab?); siin avaldub Vadi
tekstihullus kõige kuraasikamal moel. Lõpuks hakkavad kogumiku
tekstid juba omavahel segunema (Võru raamatukogu, läti tõlkija,
muidugi Allabert niisamuti).
Aga jah, miks küll tekstides nii palju
tähelepanu surmale. Ja kes on Hall Vurru võimalik prototüüp?
“Allabert tahtis mind jälle oma sõrmega torgata, aga ma tõmbusin eemale. Kunagi varem polnud ta niimoodi näpuga vehkinud. Huvitav, millest siis nüüd äkki selline familiaarsus, mis ta mind nügib, olgugi et surnud ja Reformierakonnast, see ei anna talle veel õigust togida.” (“Hamlet ja isa vaim”, lk 208)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar