Nüüd siis Tiffany 13-aastane ja satub
romantilisse olukorda. Nimelt tantsib ta salajase rituaali käigus
Talvesepaga, kes peab tüdrukut alguses Suveks (no on üks selline
jumalalaadne olevus). Talvesepp on nimelt see sepp, kes teeb talve.
Kord talv peal ja suvi all, kord suvi peal ja talv all. Looduse
ringkäik, aastaaegade vaheldus. Talvesepp on hämmeldunud, et Suvi
nii kättesaadav on, ja pealegi inimese vormis, ning seepeale
otsustab niisamuti inimeseks saada. Aga mitte just õnnestunult –
õiget, elusat hinge on vaja, ei piisa Mendelejevi tabeli elementide
lisamisest.
Nojah, inimkonnale on jama värk see
Talvesepa kiindumus. Möllab selline talv, mida pole varem kogetud,
sest Talvesepp tahab tüdrukule muljet avaldada. Maa on mattunud lume
alla, lumehelbed on omakorda kiindumuse märgiks Tiffany-kujulised,
aga seda märkavad õnneks vähesed (küll aga äratavad imestust
ookeanitel kihutavad tüdrukut meenutavad jäämäed, mis uputavad
laevu). Aga kus häda kõige suurem, seal appi tõttab Vanaema
Weatherwax ja muidugi Tiffany isiklik (ja soovimatu) ihukaitsevägi –
Nac Mac Feegle'd. Kes omakorda ajavad rünnakukorda Kriidimaa noore
ülikupoja Rolandi, kelle süda taob vahel Tiffanyle.
Tekst selline meelelahutuslik ja ei
kratsi silmi maotustega. On kasse ja kanu ja hiiri ja üks mõmisev
sinihallitusjuust Horace. Huvitav, et noortele kirjutades laskub
Pratchett vähem labasustesse kui muidu tavaromaanides. Just nagu...
pingutaks rohkem.
“Kassipoja nimi oli Kuule, nagu väljendites “Kuule, jäta järele!” ja “Kuule, kao sealt pealt minema!” Nimedega ei hakanud Vanaema Weatherwax peenutsema.
Nüüd vatas Vanaema Weatherwax lumehelbeid ja naeratas oma erilist, otseselt-mitte-meeldivat naeratust.
“Tule sisse tagasi, Kuule,” kutsus ta ja pani ukse kinni.” (lk 88-89)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar