Natuke meenutab seda Gaimani lugu, kus poeg avastab oma vanemate veidra salaelu - on selline inglise väikekodanlik atmosfäär ja korraga midagi täiesti teisest ooperist… aga väikekodanlik meeleolu säilib edasi. Kui veel selliseid lugusid kogeda, siis ma hakkan Gaimani lühiproosat päris fännama…
15-aastane mõtleb rohkem… kui oma peaga. Loo peategelane on poistekooli kasvandik, kel pole just palju kogemusi neidudega, küll aga on seda ta klassivennast sõbral, kellel ta külas ja kes veab peategelast väevõimuga ühele peole - noh, oodata on, et klassivend saab seal muidugi peo ilusaima tüdruku ja tema peaks niisama mööda seinaveeri kondama, sest… no keegi ei taha temaga suhelda. Igal juhul, klassivend veabki nad tundmatusse majja peole ja muidugi sõber võtabki seal kohe ilusaima tüdruku rajalt maha ja muidugi jääb peategelane niisama ringi tuiama.
Aga see oleng on veidi… teistsugune. Peategelasel (kelle nimeks on millegipärast Enn) õnnestub koguni erinevate tüdrukutega rääkida! Aga et niisuguses vanuses noormehed mõtlevad millegi muu kui peaga, ei pööra ta suurt tähelepanu peol kohatud neidude jutule või välimuse eripäradele (peamine, et ta saab tüdrukute lähedal olla!). Ja ühega neist õnnestub koguni musi vahetada… ja see hakkab talle luuletust tsiteerima… kuid korraga kisub klassivend sellest taevalikust hetkest kõrvale. Ja…
Vaimukas ja kuradi hea lugu, need tulnukad on nii siirad ja avameelsed ja omal moel pahatahtlikud, aga peategelane oma hormoonide möllus ei pane midagi tähele. Ah, noorus… olid alles ajad! Paistab, et mulle meeldivad Gaimani tänapäevast lähtuvad tekstid enam kui need, mis paigutuvad kuskile fantaasiamaailma (kuigi “Tähetolmu” romaan on tõesti hea) - küllap siis meeldib enam see teadatuntu reaalsuse pragunemine kui täiesti alternatiivsetel alustel maailm. Ja Gaiman pole tänapäevaste lugudega niivõrd sünge? Ok, liialt vähe lugenud tekste, et kõiksugu lennukaid järeldusi teha.
4 kommentaari:
Lugesin just, ja see on üks tore lugu, jaa. Ning "Tähetolmu" osas olen sama meelt, oli üks positiivne üllatus pärast seda, kui "Ameerika jumalatega" kuidagi alustada ei õnnestunud...
Jaa... senimaani meenub see hea lugemislaksaka tunne.
Gaimani parimad lühilood ongi minu jaoks vast need, kus argireaalsus korraga täieliku irratsionaalsusega segatakse (vt ka "Chivalry" või "Adventure Story"), aga samas see argireaalsuse arusaamad jäävad prevaleerima peategelaste käitumises.
"Ameerika jumalaid" ma ka esimesel lugemisel väga ei fännanud, teine kord läks nagu paremini.
Mhmh. Chivalry oli ka täitsa tore. Lisaks lihtsalt argireaalsusele ka selline heatahtliku vanaproua/vanaema muhe stereotüüp, et mis on kohane ja et asjad peavad olema "nice" ja inimestele tuleb alati teed pakkuda jne. Noh, eks "How to talk to girls..." on ka muidugi teismelise poisi ujeduse stereotüübi ja selle mehed marsilt, naised veenuselt teemaga + tegelikult teise inimese jutu kuulamise keerukus vms, nagu sa kõik juba mainisid...
Hiljuti tehti sellest jutust film või midagi.
Postita kommentaar