Ekuadori autori 1975. aastal ilmunud lugu tulevikust, kus on leiutatud eriliselt targad masinad, mis oskavad vastata inimeste kõigile küsimustele, kuna neisse on koondatud kõikvõimalikud teadmised. Need masinad on niivõrd nutikad kaaslased, et inimestel kaob vajadus õppida. Pole vaja osatada kirjutada ega lugeda - seda pole vaja, IWM 1000 annab kõikvõimalikku abi ja mõtleb su eest. Kui sa tülitsed kellegagi, siis lased oma masinal seda teha teise IWM 1000 masinaga. Või armunud, need lasevad masinatel kujundada üksteise tundeid. Või noh, milleks on vaja teisi inimesi, kui saad masinaga suheldes positiivsed emotsioonid kätte.
Mis viib omakorda selleni, et niisugune heaolu tekitab osadele kodanikele… halva enesetunde. Nii halva, et pääseteeks paistab olevat vaid loobumine IWM 1000 masinast. Aga… aga… see on võimatu, masina abita ollakse abitud. IWM 1000 soovitab niisugustel “mässajatel” minna maale, mille nimi on Takandia; aga enne seda meeub inimestele, et on olemas kirjatähed, mille abil saab moodustada iseseisvalt sõnu või mida saab hääldada või kirja panna. Ning antiigipoodidest leitakse kogun mõned raamatud, mida nüüd hoolega uurima hakatakse. Aga Takandia… need vähesed inimesed, kes on loobunud IWM 1000 masinast (on ka väiksem variant: IWM 100), lähevad viimaks ikkagi seda Takandiat otsima.
Tekst algab kui üsna tavaline vanamoodne düstoopia, aga jutu lõpp on päris kaval ja see omakorda jätab keskpärasest parema maigu. Eks ühelt poolt võiks mõelda, et kuna Ekuador on selline… mitte just läänemaailm, siis sellevõrra on tekstis mõned pisut teistsugused rõhuasetused. Aga võibolla on see valge mehe ülbe arusaam, sest loo lahendus on huvitavalt psühhedeelne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar