Oh, raamat nagu päris elu!Phmt on see lugu tüdrukust, kes loob iseennast.
Me kõik loome iseennast kogu aeg, aga teismelisena on otsused "nüüd hakkan selliseks" tihedamad tulema ja ka tihedamad läbi viidud olema (muidugi on otsused üldiselt sagedasemad kui teokstegemine ning mõni ei tee neid ka teismelisena tegelikkuseks, tean-tean).
Avastada, et nii ei toimi, proovin teisiti - ja jälle eksimine, ongi elu. Ongi kasvamine. Ongi areng.
Ent verinoorena on ses mõttes raskem, et sul on üsna vähe põhja, millele toetuda. Sa õpid tegemise käigus. Teed ja vaatad, kas see sobib sinuga või ei.
Jaa, vanaaegsetes romaanides on kõik kuidagi valmis, teavad, mis on sünnis ja sobilik, mis mitte, ja neid võib ettearvatavalt rajalt kõrvale kallutada vaid ettearvamatu saatuselöök - ent mina ei tunne sellist elu.
Johanna (haa, mis mõttes on peategelasel Eesti menunimi?!) selgelt ka ei tunne.
Tema ka leiutab käigu pealt.
Et üheksakümnendad, briti töölisklass (mina küll saan aru, mida see tähendab, kas ma olen mingi eriti empaatiline v?) ja üsna meeletu vaesus on mingi teine maailm?
No minu jaoks on peamine erinevus minu enda tänase päevaga see, et maile väga ei saadeta. Päris kirjad on teema.
Mis on selle raamatu tohutud plussid:
* peategelane on paksuvõitu. (Rõhutatud on, et ta on paks, aga no selgelt mitte haiglaselt kerekas, vaid lihtsalt.) Praktiliselt kõik tüdrukud raamatutes, mida ma lugenud olen (erandiks esimese raamatu Greteke) on eri tasemel kõhnad. Pakse tüdrukuid nagu polekski! Et mina olen end eluaeg paksuks pidanud (ekslikult, muide), tundus mulle: mind polegi raamatutes kuskil. Ma olen mingi värd, kes maailma ei kuulu.
* seksi realistlik kirjeldamine. Jaa! Jaa! Oot, kas see enda teise sisse mõtlemine, tema iha enda vastu tunnetamine polegi üldine v?
Ja kõiksugused veidrused ning enda nende keskele proovimine, kas sobib: jaa!
Alles takkajärgi võib selguda, et ei sobinud. Halb mõte.
Hea, et Johanna mõnes asjas ikka enne vihastada võttis, kui tegu tehtud.
Ja mõni peenis on TÕESTI liiga suur.
* Minategelase reibas sõnakasutus vestlustes. Algul olin sellest natuke segaduses. Minu elukogemus küll ei öelnud, et tulevad naljakad asjad kohe pähe ja valguvad huultelt välja. Aga ses oli loogika, see oli see, kes Johanna on, ning tal olid sellega seotud omad jamad ja keerukused. Ei ole ikka kerge kellelgi!
Ja noh - naljad OLID naljakad, teravmeelsused terased ja neid muhe lugeda.
* Johanna ei ela mingit igavat elu, vaid sellist elu, mis võikski päriselt olla. Olen alati imestanud, kust on pärit teooria, et on olemas mingid Tavalised Keskmised Inimesed, kes elavad Tavalist Elu.
Mina ei tunne ainastki.
Mõned asjad olid ka nii ja naa, otseselt mitte toredad, aga võib ka nii. Elu on mitmekesine.
* mis mõttes sa vaatad mastrubeerides oma väikevenna magavat nägu, mõtled temast ja see ajagi sul huvi ära?! Mina küll pean fantaseerima ja sellele fantaasiale ka keskenduma, et endale ise ära teha - ning väikelapsed mul mitte kuidagi märjaks ei aja.
* Kurat, kui julge Johanna on! Tal on umbes 5 korda vähem sees seda "kas ma teen ikka õigesti?" kui mul isegi praegu, kui olen 37 ja omast arust hirmus palju enesekindlam kui iial enne.
Otseselt HALBA mul selle teose kohta midagi öelda polegi - lihtsalt.
Noh.
Et.
Võluvat ning kaasahaaravat "maailm on rõve, aga lähen raamatusse peitu ära" sellest teosest ei leia. Kui oma kehas ja oma elus on ebakindel olla ja siis loed seda, on sul lihtsalt veel ebakindlam ja halvem.
Aga mingi katarsis siiski saabub. Et mitte "mina olen ainuke lollakas nutikaid ja enesekindlaid inimesi täis maailmas", vaid "kõik on sellised. Ära põe!"
Lugemissoovituse blog
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar