Tootsen oskab kenasti detaile luua (nagu need kaks allpool esitatud tsitaati tõestavad), samas jääb natuke arusaamatuks, mida see kahekordne satiir õieti ütlema peaks. Jah, siidikinnastega kirjamees Õnnevalu ja see joobes bussiseltskond on nagu on - aga kas peale olukirjelduse tasandi on selles loos midagi enamat?
Lugu siis sellest, kuidas Võrumaal elav esteet Õnnevalu sõidab bussiga Tallinna, et vastu võtta kultuuriministeerimi pakutav soe ametikoht. Bussisõidul Võrust Tallinna satub ta istuma viimasele pingireale, kus ta kaaslasteks osutuvad kolm noort purjutavat ehitajat ja üks tegelinski; nemad rikuvad oma tegemiste ja kõnelustega Õnnevalu rahu. Nojah, purjus möla ei paku kellelegi erilist rõõmu - peale asjaosaliste endi.
Eks siis moodustub Tootseni pilgu läbi satiiriline olupilt eestlaste mentaliteedist; vastuoli esteedi ja tavainimeste vahel. Tootsen jutustab seda lugu läbi Õnnevalu silmade, mis paljastab ühtlasi mehe enda savijalgadel maailmapildi jne. Kuid nagu öeldud - on siis tegu vaid satiirilise olustikupildiga või peaks tekstis veel mõni tasand olema? Muidugi, kas sellise teksti puhul on mõtet midagi tähenduslikumat otsida. Küllap on mu praegune kerge rahutus põhjustatud sellest, et hiljuti ilmunud Tootseni väga huvitavalt koostatud romaan (korraks sain isegi selle raamatukogust, aga polnud lihtsalt aega lugeda) on äratanud tähelepanu, mis ärgitas omakorda teksti lugeda mõneti kõrgendatud ootustega (enne lugemist kahtlesin, kas tekst äkki raamatust pärit, aga paistab ikka iseseisev tükk olevat).
“Üheskoos tatsutati hoopis välja, bussijuhi juurde, ning Alma pühendas ka tema ärevatesse sündmustesse. Keskealine kulupea kiskus tuimal ilmel suitsu ja vaatas neist mõlemast läbi. Tumesiniste sirpide kohal kustunud silmd näisid jõulukingiks soovivat ühtainsat pisikest lapikest kiilasjäänd ja võimalikult valutut surma.” (lk 50)
“Edasi sõideti tükk aega vaikuses - tubli kaks-kolm minutit, mille jooksul Õnnevaly isegi Mikita mõttelõnga otsa üles leidis -, aga siis ei pidanud Paadimootor enam vastu:
“Mina lasen endale küll lapiku kirstu kaasa panna. Kui mulla all üles ärkad, hea rüübata,” podises ta rõõmsa reipusega ja uuris järsku: “Noh, miks kõik nii kutud on? Eile oli pidu või? Oli või? Mis pidu oli?”
“Tavaline,” oigas Siil.
“Türa, ära surra oleks küll ilgelt nõme, raisk,” sõnastas Karu omal maavillasel moel miljardite inimeste ängi.” (lk 54)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar