28 märts, 2017

Manfred Dubov - Täna leitakse kõik üles (2016)

Kõrb ja vihm ja betoon; sisikond ja skelett ja muteerumine - mingis mõttes on see kogu kui pühaduse loomine (ritualiseerimine?), biitluule anno 2016. Oleksin 15-20 aastat noorem, siis valdaks mu meeli vasikavaimustus sellisest meele arhitektoonikast (müra ja vaikus, ohhoo, pragude süsteem ja ärkamine ja kinnine maailm ja lahustumine ja mis kõik veel, ohhoo, see on päris erutav mäluõngede ja aistingute entsüklopeedia!). Seda raamatut võiks nimetada sõnaluuleks, otseselt ei pea (aga võiks) autori kujundeid jahtima või tõlgendama, pigem lased esitatud sõnadel endast läbi voolata ja niimoodi midagi enda jaoks uut-salapärast-painavat destilleerida; luulekogu kui üks luuletus ja hargnevate visioonide pada. Kõledasse maailma hingeõhu puhumine, või siis enese… ümberkonstrueerimine, taluvuse leidmine. Kui on nii.


Ühesõnaga, ootamatu ja positiivne leid, loodetavasti on autoril ükskõik sellisest möödalugemisest-kogemisest. Ikka kurb, kui võõrad inimesed tõlgendavad su loodut ning tekstile keskendumise asemel ajavad mingit oma jura ja mula.


uus avarus 

taimed ronivad müüridest läbi 

me ei tea kes me oleme 
kümne aasta pärast 
ma tean kus me olime 

kõik on aeglustunud 
ja hoov kajab vihmausu rituaalist 
koridorid virvendavad 
taimelõhn trepispiraalis 

me oleme üksikud 
maailm on täitunud vihmaga 
meie embus 
magnetismi keskjoonel 

kõikidest treppidest üles 
kõikide metsade sisse 
kaljude 
veekogude 
inimeste 
hirmude 
armastuste sisse 

minu unistusse uuristub 
aeglane müra. 
(lk 29)




hommikumaailm


1


me hingame üksteisest läbi
muteerume


hommikumaailm


heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus


roheline koit hingestab kõik


muutusin ööks
hele linn
iga tuba on maailm.


öö keskel
hele mets
palvuse rahu
kirikukella löögid
südamelöökide asemel


maailm ja veri on üks
heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus


märjad oksad tulevad maa seest välja
kui uued otsused


sipelgad kogunevad kümnekesi
surnud kaaslase ümber
sõbralik kannibalism.


2


hommikumaailm
täna kaotatakse kõik


siin me oleme
mitu inimest
punases ruumis
muda niriseb meie suudest
sipelgad
juba urineerivad ja õgivad meie jalgu
uss mida hoian
sööb varsti mind


täna kaotatakse kõik
ja ma ei peaks siin olema


vaikne helesinine taevas
põletab minu sisse valukraatrid
roosad triibud hellitavad taevanahka


täna kaotatakse kõik


me seame kõik kahtluse alla
aga tuleme sealpool eitust
tagasi koju


täna kaotatakse kõik.


3


muteerume

muteerume.


Kommentaare ei ole: