Kõrb ja vihm ja betoon; sisikond ja skelett ja muteerumine - mingis mõttes on see kogu kui pühaduse loomine (ritualiseerimine?), biitluule anno 2016. Oleksin 15-20 aastat noorem, siis valdaks mu meeli vasikavaimustus sellisest meele arhitektoonikast (müra ja vaikus, ohhoo, pragude süsteem ja ärkamine ja kinnine maailm ja lahustumine ja mis kõik veel, ohhoo, see on päris erutav mäluõngede ja aistingute entsüklopeedia!). Seda raamatut võiks nimetada sõnaluuleks, otseselt ei pea (aga võiks) autori kujundeid jahtima või tõlgendama, pigem lased esitatud sõnadel endast läbi voolata ja niimoodi midagi enda jaoks uut-salapärast-painavat destilleerida; luulekogu kui üks luuletus ja hargnevate visioonide pada. Kõledasse maailma hingeõhu puhumine, või siis enese… ümberkonstrueerimine, taluvuse leidmine. Kui on nii.
Ühesõnaga, ootamatu ja positiivne leid, loodetavasti on autoril ükskõik sellisest möödalugemisest-kogemisest. Ikka kurb, kui võõrad inimesed tõlgendavad su loodut ning tekstile keskendumise asemel ajavad mingit oma jura ja mula.
uus avarus
taimed ronivad müüridest läbi
me ei tea kes me oleme
kümne aasta pärast
ma tean kus me olime
kõik on aeglustunud
ja hoov kajab vihmausu rituaalist
koridorid virvendavad
taimelõhn trepispiraalis
me oleme üksikud
maailm on täitunud vihmaga
meie embus
magnetismi keskjoonel
kõikidest treppidest üles
kõikide metsade sisse
kaljude
veekogude
inimeste
hirmude
armastuste sisse
minu unistusse uuristub
aeglane müra.
(lk 29)
hommikumaailm
1
me hingame üksteisest läbi
muteerume
hommikumaailm
heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus
roheline koit hingestab kõik
muutusin ööks
hele linn
iga tuba on maailm.
öö keskel
hele mets
palvuse rahu
kirikukella löögid
südamelöökide asemel
maailm ja veri on üks
heledatel teedel rohelise koidu ajal
otsin sind
kurttumm armastus
märjad oksad tulevad maa seest välja
kui uued otsused
sipelgad kogunevad kümnekesi
surnud kaaslase ümber
sõbralik kannibalism.
2
hommikumaailm
täna kaotatakse kõik
siin me oleme
mitu inimest
punases ruumis
muda niriseb meie suudest
sipelgad
juba urineerivad ja õgivad meie jalgu
uss mida hoian
sööb varsti mind
täna kaotatakse kõik
ja ma ei peaks siin olema
vaikne helesinine taevas
põletab minu sisse valukraatrid
roosad triibud hellitavad taevanahka
täna kaotatakse kõik
me seame kõik kahtluse alla
aga tuleme sealpool eitust
tagasi koju
täna kaotatakse kõik.
3
muteerume
muteerume.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar