Parker paistab olevat nii produktiivne autor, et võiks vist ise iga fantasy antoloogia poolenisti oma lugudega täita Pole just kindel, kas käesoleva antoloogia tekst kuulub Invincible Sun maailma (mille teket on kirjeldatud “The Sund and I” loos (2013)), igal juhul on üldine õhustik… tuttavlikult parkerlik.
Ikka on tegemist haritud skeptilise tüübiga (peast ei oska öelda, kas selle jutu tööandja Studium on sama haridusasutus, mis selles Invincible Sun maailmas), kes erinevaid meetodeid kasutades püüab haljamale oksale jõuda või elus püsida või täita tööandja järjekordset tüütut kohustust. Aga et tegemist on ilukirjandusega (konflikt peab olema!), ei satu seekordne hundike lambanahas just soodsasse olukorda.
“He made me feel as though I’d got his daughter pregnant and then asked the size of the dowry. “Thank you,” I said. Let the record show, by the way, that nobody had thanked me for anything, at any point in the proceedings; none of my superiors at the Studium, nobody in the civil government, certainly none of the Golden Scales mob. I, of course, was the poor sod who was going to save the City. Or wipe out the human race. One or the other, anyhow.” (lk 172)
Nii peab peategelane otsustama, kas kurjast geeniusest Scaevolast mahajäänud märkmed ja pudel (mis on kloostris range valve all) on sobilikud vahendid, võitmaks linna ähvardavat katku - või on pudelisse suletud hoopiski senikogemata biorelv. Nii või naa, peategelane ei suuda otsustada - kas kurja geenius viimane uuring oli mõeldud inimkonna päästmiseks või hukkamiseks. Viimases hädas otsustab ta kasutada nekromantia abi (ta on üks kuuest inimesest, kes on seda õppinud), et Scaevola hauatagusest maailmast vestlusele kutsuda. Kuigi nekromantia on enam kui tülgastav, nõustuvad ta ülemused selle kasutamisega. No ja tulemuseks on parkerlik sõnasõda surnud geeniuse ja peategelase vahel, mille lõpetab… selle Gordioni sõlme parkerlik lahtiraiumine.
“The face in the mirro was mine, of course; every familiar line and wrinkle, the soft little chins in stepped progression, like stairs. “I’m Antigono Scaevola,” said my face, and wave of panic washed over its idiotic features. “What am I doing here? What’s happening? What are you doing to me?” (lk 178)
Kui vahepeal tekkis Parkeri jututoodangust kerge tüdimus, siis tegelikult kirjutab ta stabiilselt tuntud headuses - see pole just fantasy žanrit lõhkuv või edasiviiv, kuid igal juhul hea meelelahutus. Peategelane pole kunagi puhta südametunnistusega, ta on omal moel elult peksa saanud ja muidu irooniline või elutervelt mürgise suhtumisega; olukordi, kuhu ta satub, ei oota just happu endilik lõpp. Eks mingi vahe on selles, kas autor kirjutab lühemaid jutte (käesolev on senikogetust vast kõige lühem) või pikemaid jutustusi - jutud on tavaliselt kammerlikud, jutustused aga mastaapsemad… ja kui need tööle hakkavad, on tegemist igati nauditavate maailmadega. Kuid tegemist on eelkõige meelelahutusega, siin ei süstita lugejale midagi avardavat pähe. Järele mõeldes võiks Parkeri puhul leida mõningaid paralleele Pratchetti Kettamaailmaga (muidugi, see mulje põhineb jutuloomingul, ma pole romaane lugenud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar