Dramaatiline lugu endistest näitlejatest, kes ei leia peale teatrist koondamist endale asu - ikka tahaks teatriõhku sisse hingata, teatriimet luua, ikka sooviks, et teatris tehtaks asju õigesti, klassikat solkimata. Sest see on õudne kui näidend töödeldakse tänapäeva tingimustesse.
Ühesõnaga, loo paatos on, et kunst peab vastuvõtjat ülendama, mitte intriigi pakkuma; ilu päästab maailma jne. Edasi tekitas see minus arutelu, et kas sel Karbalase tegelasel on mõni reaalne eeskuju või on tegemist omamoodi teatrikotermanniga, kes on teatriga ajatult seotud - oli ta trupis tegev siis, kui peategelase vanaema vaatajaid lummas, niisamuti siis, kui peategelane teatrikoolis astus, ning nüüd aastakümneid hiljem, kui peategelane on teatrist koondatud. Karbalas istub ikka peale etendusi puhvetis, joob konjakit ning on valmis õpetussõnu jagama.
Lemberi tekst on suunatud ehk neile vaestele ja rõhutuile, kes soovivad teatrist ettemääratud elamust ja korda. Mis on inimlikult mõistetav, aga ka kergelt masendav.
“Mina ei aktsepteerinud klassikaliste näidendite moderniseerimist ja muutmist. Ei! Klassikute remarke ei tohiks vabalt käsitleda ega nendega mängida. Klassika jäägu klassikaks! Ja mis puutub tänapäeva näidenditesse, siis oli mul, vanamehel, jälle lavastajatega eriarvamus, nimelt hakkab mulle vastu labasus, mulle hakkab vastu, kui näidendis on roppe väljendeid. Milleks näitlejad sellist labast teksti mängima peaksid? küsisin ma. Sa ei kujuta ette, Loviisa, mis mulle siis vastati. Publikule meeldib see, kas sa pole tähele pannud, kuidas publik sellise teksti suure naeruga vastu võtab, ja see naer räägib iseenda eest, tähendab publikule see meeldib.
Mina ei mõistnud seda siis ega mõista ka praegu. Me ei pea ometi inimesi roppustega teatrisse meelitama. Kuhu see viib! Minu arvamus on, et teatrikunsti ülesanne on inimest ülendada, mitte madaldada. Kuid lavastaja arvamus oli teine, tema ütles otse välja, et Karbalas ei saa enam moodsast teatrikunstist ega uuest põlvkonnast aru. Siis ma tegingi otsuse, et aeg on teatritolm jalgadelt pühkida. Ja tulingi lavalt ära.” (lk 371)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar