Ühtaegu tüüpiline ja ebatüüpiline Lõhmuse loome. Ebatüüpiline seepärast, et siin on minajutustajad Marge ja Brenda; ehk siis autor on asetanud teksti justkui fiktsionaalsesse maailma, tõmmanud selgema vahe minajutustaja ja autori vahele (kuigi ilukirjanduse puhul on loomulikult selge, et autorit ja minajutustajat ei saa üheselt samastada - või muidu pole tegemist ilukirjandusega). Ehk on siin küsimus, et tegemist autori esimeste avaldamiskõlbulike tekstidega, mispuhul on ta rohkem lähtunud ilukirjanduse tavadest? Aga jah, muus osas tüüpiline Lõhmuse tekst.
Ja tüüpiline on näiteks see, et autor ei esita lugu sirgjooneliselt, lugu vajub assotsiatsioonide või mälestuste või unenägude reaalsusse, et mingi hetk tagasi sirgjoonelisele rajale naasta (A → B, kuigi B ei pruugi just ootuspärane olla). Need “äravajumised” võivad loos toimuda hetkeks (nagu “Kättemaksu…” puhul) või siis suuremat osa teksti hõlmata (nagu “Süda…” korral).
Eks tüüpiline seegi, et tekst on Erose ja Thanatose karneval, jõupositsioonil on ikka naine - kuid eks selline lõdva käega esitatud kompromissitus ongi see, mis teeb Lõhmuse loome loetavaks. Lugude peategelaste motiivid… no neid ei oskaks selgelt kohvipaksult välja lugeda.
“Liz on juba kodus. Lähen oma tupa ja viskan pikali. Hea on olla väsinud ja rahul ja jõuetu. Võtan riided seljast ära. Ja mu kõht on kuidagi imelik. Ja mul ei ole nii pikki musta värvi tutikarvu, mul ei ole seal ju üldse karvu. Meenub, et ju see on siis selle india naise pea mul vitus ja need on ta juuksed hoopis. Aga mul on nii, et kui olen väsinud, siis on kõik võimalik, ka see, et mul on tutikarvadeks pikad mustad juuksed. Tirin juukseidpidi pea välja, võtan täpi ta kahe silma vahelt ära ja viskan pea aknast alla. Õh, vastik on seda mütsu kuulda.” (“Süda puperdab”, lk 31)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar