“Trainspotting 2” on esimese raamatuga võrreldes nõrgem teos. Võibolla asi selles, et nüüd on tegelased 10 aastat vanemad ja nooruslik löövus on paratamatult taandunud? Või siis autor kirjutas menukile järje, mis pole enam niivõrd orgaaniline (ja et ise ka nüüd kümme aastat vanem, siis seda tõlke kirbukirja oli veits väsitav lugeda). Raamatus on esindatud viie tegelase vaatenurk, eelmisest osast (ja filmist) tuntud neljal mehel, uueks hääleks on Edinburghis õppiv briti neiu Nikki. Eks suurem rõhk on Simonil ehk Sick Boyl, mis aga muutub lugemisel kergelt tüütuks oma lõputu jauramisega maailmavallutuse teemadel. Begbie on üheplaaniline maniakk, Spud peaks lugejas kaastunnet avaldama, Renton mingi hall ingel, kes jorutab üsna monotoonselt Euroopast kojutulekust. Ühesõnaga, meestegelased ei tekita kaasaelamist - esimesest pilgust on teada, et Simon on eelkõige nurjatu avantürist, ja sellele ei lisandu midagi olemuslikku. Enim muutunud on Renton, aga… aga… küll on alles igav inglitiibadega tegelane.
Muidugi, miks peakski eeldama, et tavaelus on inimesed midagi enamat kui rutiinselt tegutsev töll eakohaste rõõmude ja muredega, kel pole midagi maailmale lisada. Uus tegelane Nikki justkui annaks romaani värsket tuult, aga kui tekstis hakkab domineerima see pornofilmi väntamise teema, siis ammendub temagi üsna halliks; segu teiste kasutajast ja kasutatavast ei kasva kuhugi edasi. Mis ei tähenda, et raamatus oleks tegevust vähe või emotsioonid hillitsetud - ei, käib üsna hoogne kokaiinihämus naha üle kõrvade tõmbamine ning mõnigi Begbie tegu on igast vaatenurgast vaadelduna tülgastav. Kuid see uuesti segatud kokteil jääb üsna monotoonseks ja ükski tegelane… õieti ei üllata.
Ning kui teises pooles tuleb see lõputu pornoteema, siis tekkis küllastumus kõiksugu panemistest ja sellega seonduvast. Või mismoodi lahenes Spudi-Begbie-Rentoni probleem, see läheb vähe deus ex machinaks. Või Renton ja Dianne, milline ideaalne lembeliin.
Nüüd võib näida, et romaan on minu jaoks õige mööda - pigem ikka probleem selles, et esimene osa oli lihtsalt… originaalne; selle kõrval on “Porno” õige tavapärane menuromaan. Peaks huvipärast “Kõntsa” uuesti lugema, kas seal ka mõni Leithi lilleke liiderdab, mitte ei mäleta.
“Ja asi pole lihtsalt brändis, sest kui ta määrdunud kohvilaualt oma klaasi võtab, tunnen, kuidas kujuteldav lukk mu kõhus avanema hakkab, ja ma mõtlen NÜÜD. Nüüd on aeg armuda. Vea see lukk ometi lahti ja lase armastuse sisikonnal teid ligasesse õndsusesse neelata, kui üks raevunud härg ja hull lehm armulaeva pardale astuvad. Vaadake jaburalt teineteise silmadesse, ajage lolli juttu, minge paksuks. Aga ei. Ma teen seda, mis ma alati teen, kasutan seksi kui armastuse õõnestajat, haaran tast kinni, naudin tema teatraalset, moepärast tehtud ehmatust ja me paneme tatti, siis koorime riided seljast ja kukume nühkima, lakkuma, õrritama ja keppima.
Enne seda olen aga kindlaks teinud, et tema palk, ametialane positsioon ja sotsiaalne taust pole üldsegi nii muljetavaldavad, kui ma alguses olin ette kujutanud. Ta on kepitav, muud ei midagi.Vahel tuleb ikka kõvasti vaeva näha, et kellegagi mitte tuttavaks saada.” (lk 23-24)
“Lähen linna, rühkides läbi tugeva, lõikavalt külma tuule, ja mõtlen, et me elame nii kohutavalt igaval ajal. See ongi meie tragöödia; mitte keegi peale Sick Boy-suguste destruktiivsete ekspluateerijate või Carolyni-suguste nürimeelsete oportunistide ei tee enam midagi kirglikult. Kõik ülejäänud on ümbritsevast kõntsast ja keskpärasusest maapõhja tambitud. Kui kaheksakümnendate maailm oli “mina” ja üheksakümnendate maailm oli “see”, siis millenniumi maailm on “umbes nagu”. Kõik peab olema ebamäärane ja kvalifitseeritud. Ennemalt oli sisu oluline, siis luges stiil. Nüüd on jäänud ainult teesklus. Ma arvasin, et nad on ehtsad, Simon a kõik ülejäänud.” (lk 317-318)
“Sick Boy ütleb midagi vastu ja me jõuame oma vingumise ja irisemisega ummikusse, kuni märkame kelmikat tulukest teineteise silmades ja pahvatame naerma. - Me ei saa enam niimoodi jätkata, Simon, ütlen ma. - Noores eas oli see okei, aga nüüd kõlab see juba nagu kaks vana pedekat. Kujutad sa meid veel kümne aasta pärast ette?
- Parem mitte, ütleb ta ja paistab ehedalt selle väljavaate ees õudust tundvat. - Ainus asi, mis võiks meid lunastada, on a) palju raha või b) noored tibid sabas. Kahekümnendates saad mängida välimuse peale, kolmekümnendates isiksuse peale, neljakümnendates on aga vaja raha või kuulsust. Lihtne kuradi matemaatika. Kõik arvavad, et ma olen edasipüüdlik, aga ei ole. See on eluspüsimise küsimus, kriisijuhtimine nagu.” (lk 367)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar