Eks viimane Värske Rõhk sattus kätte seepärast, et… Lõhmus jätkab siin eesti keeles lugejate tirriteerimist (ning seetõttu olen viimasel ajal autorit palju lugenud), seekord siis päevikuvormis tekst. Aga et kas tegemist päevikuga, sest paar korda on siin pöördumised lugeja poole - mis tekitab küsimuse, et kes võiks selle puhul olla adressaadiks? Või tegemist nö vanamoodsa kultuurilooja päevikuga, mis kirjutatud avaldamise mõttega? Või on “päevik” lihtsalt proosapala pealkirjaks? Samas võiks ettevaatlikult tõdeda, et tekst tundub isiklikum, kõik need kahtlused ja südamepuistamised ja soovid - kuid muidugi, seda ei pruugi lugeda autobiograafilises võtmes. Ilukirjanduslikkust lisab kronoloogia segipaisatus.
Takkajärgi ajakirju lapates selgus, et see Päevik-rubriik on täiesti regulaarne osa ajakirjas, seega siis… ah ei viitsi eelmist lõiku ümber kirjutada.
“Ma ei oska joonistada. Minu käsi ei taha järgida mõtet, seda, mis toimub mu peas. Ma ei suuda. Mõtlen välja üksikuid lauseid. Ja siis ma mõtlen välja üksikuid lauseid. Ei suuda ühiskonnale kasu tuua. Minust pole kunstiühiskonnale kasu. Tahan nii väga midagi, mida ei taha teha. Mida ei taha, et teised arvaksid ja näeksid, sest äkki pole see kunst, ses äkki pole sellel mõtet, ja nii olengi jäänud nii väikseks. Hirmust teha midagi mõttetut. Koorik inimestel on nii paks, et sorry, aga ma ei jõua kohale. Surmas saame kokku. Eks ole, aga keegi ei pea surema. Me ei pea aru saama. Tegeleme edasi mõttetustega. Tegeleme edasi mõttetuste õpetustega. Jah, pean õpetama teile oma mõttetust. Aga mu kallid vanainimesed, pole te ju enam nii õpihimulised nooed. Noori ei usaldata piisavalt, et usukuda, et neil võib oma mõttetus olla. Teie õpetus seisneb selles, et ma ei tohiks olla mõttetu, ei tohiks teha nii mõttetuid asju. Andke andeks, kallid, ma nii tahan.” (lk 22)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar